Ühel hetkel tundsin, et tahan väga blogida ja mul avaneski võimalus seda teha ja kohe suure lugejaskonna ees siin Emmede Klubis. Päris mitu kirjatükki on valmis saanud ja märkamatult on möödunud juba aasta. Aga teate seda tunnet, kui avastad ühel hetkel, et miski, mida nii väga soovisid ei teegi enam ühel hetkel rõõmu. Minuga täpselt nii juhtuski. Ja kuna olen omadega niigi puntras, võtsin vastu otsuse teha ainult neid asju, mis mind päriselt rõõmsaks teevad. Siinkohal on suuresti plaanis nautida suve, võtta päikest, puhata, reisida...sa vaid nimeta!
Minu õnneks on meile siia suur suvi ka jõudnud. Väga oodatud juuni on käes ja juba teist aastat ei ole see lihtsalt suve algus, vaid juunis on sündinud ka meie pesamuna. Seega möödub jaanikuu ilmselt veel pidulikumas meeleolus, kui lihtsalt üle lõkke hüppamise ja jaaniussikeste otsimisega oleks olnud. Kavatseme pere ja sõbrad esimeseks suureks päevaks kokku kutsuda ja kõhud salatit ning kooki täis süüa. Natukene taobki kuklas, et peaks ettevalmistusi tegema hakkama. Siis ei pea eelmisel päeval end rööprähklemisega lõhki rebima. Nii nagu mul tavaliselt kombeks on. Ja veel omakorda pooltest ideedest loobuma, sest et.. aega sai otsa.
Pidu tuleb korralik, sest esimest korda on esimene sünnipäev. Avapauk järgmisteks ja järgmisteks. Eks see pidu rohkem ole mulle endale jälle ja tean, et lapsel tulevikus ikka vahva pilte vaadata. Kas olete ka oma laste esimest sünnipäeva suurelt tähistanud?
Üldse, kuidas juba on aasta mööda lennanud?! Aasta blogimist ja tirtsu sündimisest aasta ja kuti esimene aasta lasteaias leiab ka lõpu. See mees ei eksinud, kes ütles, et laste saamisega saab aeg uue tähenduse. Saab, kell hakkab täiega ette käima. Sest kui ma väikese kuti passi vaatan, siis see ei saa ammugi tõsi olla, et temaga tuleb suve lõpus juba kolmandat sünnipäeva tähistada. Pidu peo otsa, ei need iial lõppe otsa, see on vist selle suve moto.
Pidude vahele me jalgu maa peale tuua see suvi ei plaani. Võtame ette esimese lennureisi neljakesi. Ma ei tea kas ja kes mulle kannatust kaasa pakib. Aga ma tean, et see on elamus vähemalt ühele lastest - emme-issi viivad Londonisse pingviine ja gorillat vaatama. Ja seda veel lennukiga. Kui hästi läheb, siis Riia ja Helsingi loomaaiad ju nii kiviga visata siit, et üks väikene loomafänn tuleks ka sinna visiidile viia. Kui ma oleks kolmene, siis ma ütleks, et parim suvi ever. Ilmselt lubatakse natukene rohkem jäätist ka siis süüa. Kas lastega reisimine on pigem lust või kaos? Mina arvan, et hästi palju on meis endas kinni. Selles kui paindlikud ja rahulikud me oleme. Täpselt nii palju kui ise laseme endil nautida, nii palju seda teha ka saame. Kui igas asjas probleemi näha ja ärrituda selle asemel, et korraks silm kinni pigistada või asi naljaks pöörata, siis ongi kaos. Elu lastega on lihtsalt nii palju värvilisem.
Meil on suveks nii palju mõtteid ja plaane, mida hing teha ihkab, aga kõike ilmselt teha ei jõua. Kuid ma loodan, et suve lõpus leian ma endas rahulolu ja saan tagasi vaadates öelda, et suvi oli üks tore seiklus perega. Et me saame kõik oma akud hästi täis laetud ja igasugused üleliigset asjad välja sõelutud. Sügiseks loodan leida teadmise, mida ma tahan ja koha, kus ma olla tahan oma eluga. Seniks aga naudin päikest ja jäätist.
Ma soovin kõikidele hästi vahvat suve, puhake ja veetke mõnusat aega! Aitäh kõikidele lugejatele! Mul oli tore teiega!
Kristi
Emmede Klubi toimetus tänab omalt poolt Kristit selle aasta eest, mille vältel ta nii meie kui Emmede Klubi lugejatega oma mõtteid jagas. Soovime kõik Kristile ja ta perele ilusat suve!
