Kevade saabudes tunnen üha enam seda, et kodu on viimane koht, kus oma aega veeta. Okei, see on sutsu liialdatud väljaütlemine, aga lihtsalt hing ihkab tegevuste ja vahelduste järele. Ja mis suuri vaheldusi kodus väga olla saab.. sööme pannkooke pühapäeva asemel laupäeval. See pole sellises mastaabis vaheldus, mida ma tahaks. Ja ma olen vist liiga ideevaene inimene, et kodus piisavalt põnevalt tantsu ja tralli lüüa, et kogu vaba aega siin sisustada. Seega sütitavad mind rohkem ideed, mis hoomavad kottide ja laste autosse pakkimist. Kodudresside asemel ehk pühapäevariiete selga panemist. Natuke rahakoti raudade avanemist. Seiklust. Noh sellist, mida kannatab peaaegu aastase ja peaaegu kolmesega ette võtta.
Mis siis muud teha, kui minna ja olla. Olgu see siis restoran, teine linnaosa või metsarada, naaberriik või teine mander. Tegelikult ei mõtle ma ainult enda peale vaid ka laste. Et neil oleks põnev ja tore. Vaheldusrikas elu. Nende jaoks on kordades põnevam kiikuda uuel mänguväljakul ja mängida uute sõpradega, keda võib-olla jagub küll vaid mõnekümneks minutiks. Kuniks uue sõbra esivanem arvab, et on paras aeg pirukaid pugima minna või vannivesi voolama panna.
Ma usun, et see kodust väljas käimine avardab nende silmaringi väga palju. Nad peavad kohanema uute kohtadega ja tithi ka uute inimestega. See annab võimaluse luua üha uuesti ja uuesti kontakti näiteks võõraste lapsinimestega, keda erinevates mängunurkades kohtab. Meie peaaegu kolmene on väga inimeste inimene ja on näha, et ta tahab teistega koos mängida ja suhelda.
Ringi käies on lapsed sunnitud õppima ootamist ja kasvatama kannatlikkust. Alati ei saa kõike kohe või selles järjekorras, mis neile meelt mööda oleks. Nad näevad, et on olemas nii palju erinevaid kohti ja tegevusi. Kindlasti aitab see ka oluliselt kaasa nende sotsialiseerumisele. Et nad ei pelgaks uusi kohti ja inimesi ning oleks valmis vestlusesse astuma. Meie vanem laps pole just suu peale kukkunud ja tõmbab tihtipeale nagu magnetiga kogu tähelepanu enda peale. Astub ise esimesena vestlusesse ja sealjuures veel väga arukasse. Arukamasse kui vahel mõni täiskasvanu. Talle meeldivad inimesed ja veel rohkem nendega suhtlemine. Seda kõike on nii kihvt kõrvalt vaadata ja ma tahan neid võimalusi oma lastele pakkuda.
Veetsime just ühe mõnusa nädalavahetuse Saaremaal spaas. Meie esimene perepuhkus neljakesi ja laste esimene spaa ja hotelli kogemus. Põnevus peegeldus juba nädalaid kuti jutus spaasse minekust. Olgugi, et ta ise tegelikult päris täpselt veel ei teadnudki, mis see spaa on. Aga see meelihaarav pilk lapse silmades sellest rääkides, see oli võimas. Ma natuke pelgasin seda pool päeva kestvat reisi Saaremaale, sest ees ootas palju autos istumist ja ühele kõige väiksemale see pole just kuigi meelt mööda. Nutuga ja nututa, aga tehtav. No ja teine, see vähe suurem. Tema tuleb kodus duši alla meelitada, sest vesi ei tundu väga tema teema.. nüüd viime ta basseini. Kas ta tuleb üle bassieiniserva? Miljon muret tekitavat küsimust, millest me end siiski suures plaanis väga heidutada ei lasknud. Viskasime siis aga lapse vette ja kutt nagu kala vees. Probleem oli hoopis selles, kuidas laps basseinist välja saada. Terve nädalavahetuse olime tegevuses, nii basseinis kui basseinist väljas. Mul jäi oluliselt rohkem närvirakke alles, kui oleks kodus olles jäänud.
Kusjuures selle ringi rändamise juures olengi täheldanud veel ühte head külge. Mida rohkem on meil köitvaid tegevusi, seda paremad on ka me omavahelised suhted. Lihtsalt ei leia aega ega põhjust mossitamiseks ja jonnimiseks. Ja see kehtib ka täiskasvanute kohta. Nii, et selle kodus mandumise ja mossitamise asemel saab seigeldes suhete akusid täita. Võit missugune!
Kõik need päevad, mil oleme käinud väljasõidul, restoranis söömas, batuutidel hüppamas, loomaaias või kasvõi sõpradel külas, on läinud lennates aga samas täitnud meid kõiki hea tunde ja toredate mälestustega. Milleks siis end tagasi hoida ja miks mitte seda kõike oma lastele maast madalast pakkuda?
Kristi
Kas ka Sina vajad aeg-ajalt argielust vaheldust? Kuidas seda endale pakud?
