Kristi blogi: Mul ei ole laste suureks kasvamisega kiiret

Kristi blogi: Mul ei ole laste suureks kasvamisega kiiret

16. Aug 2018, 14:09 Kristi, Emmede Klubi blogija Kristi, Emmede Klubi blogija

Täiesti kreisi, kuidas aeg lendab. Sünnitusest on juba pea seitse nädalat möödas. Miniatuursest vanainimesest (millegi pärast meenutavad vastsündinud mulle väga vanu inimesi) on saanud päris beebi. Mul on tunne, et plika on poole suuremaks kasvanud. Tühjusesse vaatav, mitte midagi ütlev pilk on asendunud armsate uurivate silmadega. Ühest küljest on tunne, et oleme igavesti koos olnud, teisalt mõtlen imalalt nagu paljud emad, et aeg, kuhu sa tõttad?

Ma mäletan päris hästi väikese bossi ajast kuidas ma ootasin, et ta pead hoidma hakkaks. Et ta juba külge keeraks ja neliveoga toapõrandal rallisid korraldaks. Esimest naeratust, esimest hammast. Teate küll, kõiki neid “esimesi”.

Eks see ole esmakordse värske ema uudishimu. Ja oskamatus olla selles uues olukorras, kus on keegi, kes pole iseseisev ja kelle eest tuleb seda siis olla. Väljapääsuna tundubki, et laps võiks juba ise hakkama saada näiteks söömise või raamatu lehekülgede keeramisega. Mõtlesin kuidas saaks beebi kiirelt ja valutult magama, et koristada või süüa teha, mingiks tegevuseks aega näpistada. Sest hoidku jumal selle eest, et midagi tegemata on. Ja siis see väike inimene magas.. kuni ma jõudsin tolmuimeja stardinuppu vajutada.. ning arvas, et paras aeg oleks kaisutusi nõuda.

Ma olen praegu oma prioriteedid ümber hinnanud. Nad on mul nii vähe aega nii väikesed. Nii natukest aega on kõige parem koht, kus lõunauinakuid teha, minu rinnal. Ma olengi valmis lebotama tunde diivanil, plikatirts rinnal. Ja lihtsalt vaatama kui imearmas ta on. Või kui ööunesid on parim teha emme-issi kaisus, sest nii tunnevad nemad end turvaliselt ja hästi. Siis nad ongi mul kaisus, mis sest, et see tähendab, et keegi magab mul peas või topib varbaid suhu. Minu lapsed, minu suurim vara ja ainult ühe korra on nad nii väikesed.

Ma naudin ise neid kaisutusi ja külg külje kõrval olemist väga. Ja mul on isegi natukene palju kahju, et väikese bossi beebieas ei elanud ma niivõrd palju hetkes endas, kui elasin tulevikus. Sest neid hetki ei saa ma enam kunagi tagasi.

See on uskumatu, kuidas aja tähendus on laste saamisega muutunud. Päevad lendavad. Koguaeg on midagi uut. Igapäevaselt märkan, milliseid arenguid need väiksed inimesed teinud on. Ja mina juubeldan selle kõige üle. Aga samas tahaks nats aega peatada, et ei tuleks juba homne, kus lapsed hakkavad kodust välja kolima. Tahaksin nii väga selles beebilõhnas, kaisutustes ja kahese sõnaosavuses veel pikalt kulgeda.

Meile sobib elu lastega viisil, et nad saavad palju lähedust ja elu keerleb nende ümber. Kui see sobib meile, siis nii me just elamegi. Olenemata, mis teised sellest arvavad. Alati on kuskil keegi, kes teab kuidas on õige või kuidas meie peaksime tegema. 

Kristi 

 

Kas ka sina oled laste beebieas ehk liiga kannatamatult oodanud, et nad juba üht või teist asja tegema hakkaksid?