Kristi blogi: Mu elu ei paku mulle väljakutseid!

Kristi blogi: Mu elu ei paku mulle väljakutseid!

Minu peas keerleb viimasel ajal üks suur küsimus -  kus olen mina ja kes olen mina? Kui te küsite, kas ennast on võimalik ära kaotada, siis ma vastan kiirelt ja ausalt – on küll!

Pea kolm aastat olen rööprähklenud ema ja koduperenaise rollis, sest täpselt nii kaua olen ma kodune olnud. Ja tundub, et see kolm aastat on minu piir, kust edasi on vaja väheke teisiti liikuda. Kui ma olin veel rase aga käisin tööl, siis ma teadsin täpselt mida ma eelolevast ajast tahan ja ootan - olla kodus ja pühendada end täielikult perele. Selles osas ei ole midagi muutunud. Mulle meeldib kodune olla ja oma pere eest hoolitseda. Praeguseks on see lihtsalt muutunud nii loomulikuks elu osaks, et ma ei oska seda enam enda ainsa missioonina näha. 

Ühel hetkel taipasin, et mu elu ei ole selline, mis mu klaasi täidab. Minu elu ei ole mulle väljakutse. Mul on tekkinud turvaline ja vettpidav süsteem. Ega selle tõdemuseni ei olnud lihtne jõuda, aga kui ühel hetkel avastasin, et ei oska asjadest rõõmu tunda ja olen pea koguaeg negatiivse laenguga, kuid elu enda ümber vaadates pole pealtnäha selleks põhjust, siis on ilmselgelt midagi valesti. Ja valesti ei ole sellepärast, et lapsed oleksid halvad ja mees loll. Vastupidi - nad on imelised. Valesti on vaid sellepärast, et minu enda sees pole asjad paigas. Ma julgen öelda, et see on viinud mind stressi.

Ma tunnen end väga eksinuna, just iseendana. Kui lapsed on söönud, puhtad, mänginud ja maganud, kodu on korras ja toit on laual, tunnen, et see koduse ema roll on täidetud.  Kas ma olen rahul? Emana küll, iseendana – mitte niivõrd. Kas teate seda tunnet, et hingel kripeldab mingi tegemata jäänud asi? Mul kripeldab päris tuliselt tunne, et voh, nüüd peaks lõpuks ka asju tegema hakkama. Ainus probleem on, et ma ei tea mis asjad need on. Ma tean vaid, et mul on vaja mingisugust uut eesmärki, mille poole püüeldes tunneksin, et teen jälle midagi, mis mind toidab. Tahan leida ennast üles ja tunda end elus ja toimivana. Ma arvan, et see sõna, mida ma otsin, on pühendumine.

Mul on koguaeg olnud elus etapid, kus ma mingi kindla värgiga toimetan. Igaüks on olnud omaette väljakutse. Pidutsesin nii kuis jaksasin, käisin ülikoolis nii vähe kui võimalik, aga nii palju kui vajalik, et oma lõputöö hindele A kaitsta. Veel olin kõva trennihunt ja pushisin end hingetuks, käisin tööl ja alustasin iseseisvat elu. Tõin kaks last ilmale ja iga naine, kes sünnitanud on, teab, et see peaks medalitega pärjatud olema. Üks asi on viinud teiseni ja alati olen teadnud, mida ma tahan. Aga nüüd ma ei tea. Ja see hirmutab ja muudab meele kurvaks. 

See on ilmselge, et lapsi saades keskendusin-keskendun peamiselt nendele ja oma elu jääbki väheke pausile. Päevas on ju jätkuvalt 24h ja aeg mis koduse elu juurest üle jääb, on üürike. Sellest tulenevalt on enese ära kaotamine ilmselt ka selle eluetapi normaalne osa, või ei? Tegelikult saaksin seda üürikest aega ju enda jaoks hoida. Paraku on seegi kuidagi näppude vahelt minema lipsanud. Kas ka pea kolmekümneselt toimub inimeses suur arenguhüpe, mis rahutuks muudab ja emotsioonide virr-varri tekitab? Ehk on mingisugune suur muutus ees ootamas ja elu valmistab mind kuidagi selleks ette? Kiiksuga ja vähem kiiksuga küsimusi tuleb mul kui Vändrast saelaudu igatahes.

Ma usun, et ma ei ole selles paadis ainuke eksinud emahing. Ilmselt on neid kodumammasid veel, kes selle pereelu korraldamise käigus end ära unustavad, enda soove ja mõtteid tähele ei pane, ennastunustavalt võtavad elu liiga argipäevaselt ning ühel hetkel taipavad, et ei tea kes nad enam ise on või mis nad enam ise elult tahavad. Suur samm on aga sellest ise aru saada, ja ehk sealt saavad alguse ka vastused kõikidele küsimustele. 

Kristi

Kas ka Sina oled end sarnasest olukorrast tabanud? Mida seejärel teinud oled, et situatsiooni muuta?