Imetan oma teist last ja selle teise imetamiskogemuse teekonna alguses olen leidnud end sellel teemal rohkem mõtisklemast. Tahan kohe alguses selgitada, et need on minu mõtted ja arusaamad, mis on minu enda ja minu laste jaoks need õiged. Seega ei ürita ma kuidagi seda ainuõiget kuulutama hakata. Avaldan vaid oma nägemust oma kogemuste põhjal.
Minu jaoks on täiesti loomulik, et emana hakkasin ma kohe last imetama, pakkuma talle seda kõige loomulikumat toitu, mida minu keha just minu beebi jaoks valmistab. Ma ei kartnud kunagi imetamist, kui ma polnud sellega veel kokku puutunud. Ma ei mõelnud kunagi sellele, et äkki see ei olegi minu jaoks sobiv variant või, et ma ei oska ega saa ehk hakkama. Ja minu jaoks ei ole imetamine mitte kunagi tekitanud probleeme. Ma ei mäleta kummagi kogemusega rohkem ebamugavust, kui esimeste päevade katkiseid nibusid, mis valu tekitasid. Või mõnda piimapaisu. Ja pakitsustunnet. Ent need kõik on minu jaoks olnud kiiresti mööduvad nähtused, mis pole minus kunagi tekitanud kahetsus- või katkestamistunnet. Ehk on mul lihtsalt vedanud, ei tea.
Kui mu beebid on mul rinna otsas olnud, olen tundnud vägevat tunnet, miingit ebareaalset sidet. Ma arvan, et see on sünnituse kõrval täpselt sama ürgselt võimas asi, mida naise keha suudab. Ja millise sideme see lapsega tekitab.
See, kui võimsalt annab see lapsele kõik eluks ja kasvamiseks vajaliku. Millise turvatunde ja lohutuse suudab rinna pakkumine lapsele anda. See on midagi, mida ma ei vahetaks küll mitte millegi vastu. Et mul on võimalik seda kõike oma lapsele pakkuda.
Väikese bossiga teadsin, et ma tahan teda kindlasti imetada rohkem kui aasta. Imetasin aasta ja kaks kuud. Siis oli aeg lõpetada, kuna minu teise raseduse algus polnud nii roosiline ning arst soovitas mul lõpetada. Mul oli lõpetamise ees küll hirm, aga ilmselt oli aeg juba küps. Päeva pealt imetamise lõpetamine ei toonud endaga kaasa mitte mingisuguseid ebameeldivusi. See sobis nii mulle kui lapsele. Ja kuigi ma ilmselt oleks ise veel mõned kuud edasi imetanud, siis õnneks ei tundnud ma end emotsionaalselt kuidagi halvasti. Lihtsalt see peatükk oli lõppenud.
Kogu esimese imetamiskogemuse juures ei pumbanud ma kordagi piima välja ega kasutanud piimapulbreid. Mina ise ei tahtnud. Ma ei tahtnud seda kõige loomulikumat asja asendada mitte millegagi. See tähendas seda, et kõik see aasta ja kaks kuud pidin ma regulaarselt olema lapse jaoks olemas ning ühtegi veiniklaasi ma ei tõstnud. See sobis mulle, see oli mu enda isiklik valik. Aga saan ausalt öelda, et nägin enda ümber tihtipeale palju mõistmatust selle osas, miks ma end lapse külge küll niiviisi kinni seon. Minu jaoks oli lihtsalt imetamine tähtsam. Nii lihtne see ongi.
Praegu, kui olen teist last kaks kuud imetanud, tean et tahan temale samamoodi rinnapiima pakkuda, samamoodi seda sidet hoida ning koos seda teekonda nautida, kuniks see meile sobib. Võib-olla ma imetan alla aasta, võib-olla imetan ma üle aasta. Ma ei sea meile selles osas mingeid kindlaid plaane vaid tahan seda teha maksimaalselt kaua. Aga ilma, et see tekitaks mingisuguseid negatiivseid emotsioone.
Ma olen selle teekonna enda jaoks valinud ja suures plaanis seda nautinud. Aga see ei tähenda, et vahel ma ei tunneks, et olen sellest väsinud ja tüdinenud. Et ma tahaks ka sõbrannadega veini juua ja ma ei taha olla inimlutt. Selleks ma hoiangi oma mõttemaailma avatuna. Kui ma ühel hetkel tõesti tunnen, et vot nüüd ma ei suuda enam, siis ma ei ole halb ema. Et kui ma ühel õhtul lähen sõbrannadega välja ja jätan lapse lutipudeliga issi hoolde, siis ei ole ma läbikukkunud.
Mina näen imetamist tegelikult ääretult isikliku tegevusena. Tegevusena, mille osas ei ole kellegil teisel õigust sõna võtta, õpetada, halvasti öelda ega aru pärida. See on iga ema enda valik ja otsus, mida ta selles osas teeb.
Kristi
Milline on olnud Sinu senine imetamiskogemus? :)
krinev