Ühel hetkel rääkisin, kuidas tunnen, et pean nautima seda lühikest aega, kui mu lapsed on väikesed ja nüüd viisin oma kahe-aastase lasteaeda. Need kaks asja justkui ei käiks kokku või mis?
Kuna olen pisikese preiliga kodune, pole meil mingisugust hädaolukorda last lasteaeda panna ent otsustasime seda siiski teha.
Ma ei hakka salgama, et ühe lapsega on kergem ja ka mina tahan vahel rohkem oma aega. Aga see ei olnud peamine põhjus, miks otsustasime lapse sõimerühma viia. Otsustavaks muutis selle asjaolu, et laps saaks sotsialiseeruda. Saaks mängida teiste lastega, olla vahelduseks teises keskkonnas, harjuda sellega, et alati ei ole emme-issiga vaja olla, muutuda iseseisvamaks. Et temalgi oleks vaheldust.
Me ei plaani teda sunniviisiliselt kõikidel tööapäevadel aias hoida, vaid viime ta sinna mõned korrad nädalas ja vaid pooleks päevaks.
Olen kindel, et väga paljudel tekib küsimus miks me nii teeme. Ta on veel ju nii väikene. Ja nii edasi. Ausalt, ma mõtlesin seda isegi kuni päevani, mil ta sinna esimest korda läks. Ma ei teadnud, kas ja kuidas talle seal meeldib. Kas ta on selleks valmis ja kuidas ta kohaneb. Kuidas ma ise sellega kohanen. Peamine oli see, et ma ei taha oma pojale mingisugust traumat tekitada ja panna teda tundma kuidagi maha jäetuna. Ega mingisugust šokki tekitada. Hirmul olid suured silmad.
Need hirmud minu sees olid suuremad, kui asi väärt. Rühma jõudes käitus väike boss nagu kala vees. Sai kohe hea klapi õpetajatega ja meie koos issiga jäime täiesti tagaplaanile. Seisma ja imestama. Sõi, mängis, lobises. Nagu oleks seda iga päev seal ruumis ja nende inimestega teinud. Ta tundis end hästi ja kohanes üllatavalt kiiresti. Me teadsime kohe, et esimestel päevadel oleme temaga seal koos. Isegi, kui ma vahepeal ära käisin ja ta muidu armastab mul sabast kinni hoida, siis sel korral ta ei teinud teist nägugi.
Minu emasüda muutus ikka väga härdaks. Minu väikene inimene. Nii tubli ja asjalik. Sai nii hästi hakkama - ei mingisugust kurba momenti. Mina tulin samas tunnikeseks koju, et üks korralik peatäis nutta. Kodu tundus nii tühi ja vaikne. Ja siis kui ma oma väikse masuurika tagasi sain, tundsin ma nii suurt heldimust ja uhkust, et minu väike inimene on tegelikult niivõrd asjalik ja iseseisev.
Kristi
Mis vanuses oled Sina lapse sõime/lasteaeda pannud? Kuidas ta kohanes?
