Kristi blogi: Kuidas kasvatada oma lapsest mõistlik toituja?

Kristi blogi: Kuidas kasvatada oma lapsest mõistlik toituja?

Ütleme nii, et minu suhe toiduga on olnud...keeruline. Minu toitumisharjumused on olnud väga ebatervislikud ja on olnud ka liiga tervislikud. Nüüdseks olen ma leidnud loodetavasti sellise kuldse kesktee. Paraku on nii, et kui sööd sisse igasugust jama ja ohtrates kogustes, siis jätab see oma jälje nii kaalunumbrile, välimusele kui ka tervisele. Seega olen seda meelt, et tervislik toitumine on nii füüsilise kui ka vaimse tervise A ja O. 

Üks asi on enda eest vastutada ja enda puusadel sefiiritordi tagajärgi näha. Ja sellega siis leppida või mitte. Teine asi on lapsevanemana vastutada, et minu laps saaks kätte kõik vajaikud toitained ja õpiks korralikult toituma. Korralik toitumine ehk täisväärtuslik ja mitmekülgne söök, on minu silmis valmistatud puhtast toorainest, minimaalsete lisaainetega ja sisaldab igapäevaselt palju värskeid köögi-ja puuvilju. Ja kui on janu, siis jook on vesi. Suhteliselt lihtne. 

Ma julgen arvata, et minu teadmised õigest toitumisest on üsnagi eeskujulikud. Ma ei ole alati täiuslik ja ei ole alati suutnud nii, et päris sada protsenti on kõik toidukorrad päevas nii täisväärtuslikud kui peaksid olema. Tõesti vahel teen lapsele nälja kustutamiseks võikusid (võiku ei tähenda minu jaoks mitte kunagi kirde saia ja keeduvorsti, vaid pigem leiba ja juustu, hummust ja tomatit vms) või olen ampsamiseks kohukese andnud. Suures plaanis arvan, et annan endast parima.

Minu kahene sööb mõlemi suupoolega kala, krevette ja isegi kalamarja, brokolit ja spinatit, õuna, mangot ja kiivisid, täisteraleiba, putrusid, keefiri ja kohupiima, tatart ja pastat, pestot ja hummust. Maksakastet ja kalasuppi. Maasikaid ja hapukurki palub magustoiduks. Keegi sööb veel hapukurki magustoiduks? Siiamaani on hitt-vahepalaks tuubis püreed ja smuutid, rosinad ja kamapallid. Ja vahel me jagame koogitükki või kahte ja vahel pistab ta põske mõne Oravakese kommi. Üle ühe üldiselt väikemees ei küsi ja ei saa ka. Ning talle on see vastuvõetav. Teeme vahel kodus pitsat ja küpsetame kaneelirulle. Erilise südamerahuga annan talle neid magustoite, mida oleme ise teinud. Kahe aastaga olen ma suutnud luua talle korraliku baasi ja ta on harjunud sööma väga palju erinevaid toite ja maitseid. 

Hiljaaegu oli seik, kus ühel sünnipäeval teda kimbutas joogijanu ja kannust valati morssi. Võttis teine siis lonksu, pani tassi tagasi lauale ja palus vett. Mul oli täielik #proudmom hetk, et ta tahab joogijanu veega kustutada ja magus jook ei rahuldanud teda ennast. Ilma, et ma oleksin pidanud sekkuma. Seda olen ma palju seletanud, et kui juua tahab, siis selleks on vesi. Värsket mahla või piima saab pigem nagu söögi eest. 

Me hoidsime teda üle kahe aasta kommidest-šokolaadidest eemale, nüüd on ta neid saanud. Allusin jõuluaegsele kommisöömise survele ja tahtsin ise olla esimene, kes talle kommi pakub. Aga ta ei hooligi neist suurt. Krõpsu, kiirtoidu burkse ega kokakoolat ei ole me talle siiani pakkunud, ega plaani seda ka teha. Ma olen väga seda meelt, et mida ta ei ole saanud, seda ta ei oska ka tahta. Ja ma ei suuda leida mitte ühte ainsamatki adekvaatset põhjust, miks peaks lapsele andma säilitusaineid täis toite ja suhkrustatud jooke. Kui see väike inimene on kuskil märganud midagi, mida ta söönud ei ole ja on seda küsinud, oleme ilusasti seletanud talle, et see pole temale hea ja ta ei peaks seda sööma. Ja see on toiminud.

Juba enne, kui ma ise lapsed sain, mõtlesin ma selle toitumise teema peale, et ma kindlasti tahan sedavõrd rohkem suunata oma lapsi õigeid asju sööma, kuivõrd on mul endal olnud kehakaaluga probleeme. Et ma ei ehitaks nende alusbaasi sedasi üles, et neil on soodumus ja harjumus minu jälgedes astuda. Ja olla õnnetu ja väsinud ja ebaterve.

Ja mind panevad väga imestama need lapsevanemad, kellel on endal tervisliku kehakaalu ja tervisega probleeme, aga pistavad oma aasta-kahe-kolmesele Big Maci pihku ja pakuvad õhtul telekat vaadates kummikomme, krõpse ja kõrrejooki. Kui olla ise kimpus toitumisega ja täiskasvanud inimesena saades aru, milles viga on ning olles õnnetu selle kõige üle, siis miks oma last sama rada vedada ja kujundada lapsele ikka samasuguseid toitumisharjumusi.

Alles märkasin sel teemal sotsiaalmeedias sellist sõnakõlksu vanema poolt, kellel on suured toitmise ja kaaluprobleemid, et ta ei saa ju last keelata krõpsu söömast. Või, et peab teda Hesburgerisse viima. No saab ikka keelata küll, lihtsalt ei paku seda talle või ei söö seda tema juuresolekul. Ja vaevalt see paari aastane laps oskas ise nõuda juustuburksi ja friikaid. See ajas mind päris marru. Aga pole minu laps, seega ei saa mina seda kontrollida. Lihtsalt hästi kurb on vaadata kõrvalt.

Laste ülekaalulisus on aina kasvav probleem, sellest räägitakse tasapisi üha rohkem ja internetist on võimalik saada igasugust infot tervisliku toitumise kohta. Vanemad on need, kelle käes on ohjad ja kes saavad oma lapsi suunata ja õpetada. Maast madalast on lapsi ilmselt lihtsam kasvatada, kui täiskasvanuna ümber õppida. Meie ümber on nii palju head ja maitsvat toitu, mida tuleks ära kasutada. 

Ma lihtsalt loodan, et minu töö kannab vilja ja minu lapsed leiavad selle tasakaalu toitumise osas ka teismelise eas, kui ma enam ise saa kõike kontrollida, mida nad söövad või mitte. Aga ma pigem usun, et nad võtavad selle harjumuse ja teadlikkuse endaga kogu eluks kaasa. 

Kristi

Millised on Sinu pere toitumisharjumused? Kuidas aitad lapsel kujundada tervislikke harjumusi?