Ühel viimasel visiidil ämmaemanda juurde sain küsimuse, kas soovin sünnitusplaani ka teha. Mul kiskus suur muie näkku - kuidas saab seda ette plaanida, sünnitus läheb nagunii omasoodu. Pigem nagu Murphy seadus, ikka vastupidiselt soovitule. Vastasin, et ei soovi mingit plaani kirja panna ja erisoove ei ole ka, et tahaks merekohina saatel sünnitada. Eelmisest sünnitusest oli meeles, et lõppfaasis, kui enam maad ega ilma ei adu, on ümbritsevast täiesti ükskõik. Olen kasvõi keset Raekoja platsi, lihtsalt lõpetage see valu ja andke mu beebi siia.
Ehk ma siis olin/olen seda meelt, et sünnitus läheb täpselt nii nagu ta läheb. Aga see ei tähenda seda, et ma ei unistanud sellest, et see läheks kiirelt. Ja, et ma suudaks need valud ise üle hingata ja mul ei tekiks soovi valuvaigisteid nõuda. Loomulikult, et beebi sünniks kõige loomulikumall teel mis võimalikja oleks terve nagu purikas. Noh, ja ega vähem tähtis polnud ka minu jaoks see, et ma ise ellu jääks ja pärast sünnitust inimene oleks. Pärast esimest sünnitust oli mu verekaotus nõnda suur, et olin esimesed kolm päeva ainult voodis. Näost nagu vahakuju. Keha ka sellele alla ei jäänud. Mul võttis kaks nädalat, et jalad alla saada. Ja alles sealt maalt suutsin beebiga kohanema hakata. Aga see selleks. Kokkuvõttes lootsin, et mu teine sünnitus on kiire ja kerge. Naised saunas ikka räägivad, et teine läheb kiiremini ja kergemini. Aga ma teadsin, et naised pole ühe puuga löödud ja mind võib tabada ka täiesti vastupidine, mitmeid päevi kestev protsess.
Ma ei olnud oma sünnitusplaani seega kuskile kirja pannud ja ma ei sildistanud enda mõtteid kui plaani.
Ja siis oli käes see päev, kui tuli raske töö ette võtta ja preemiaks sain oma beebi kätte. Laps oli terve. Ma ei saaks õnneikum ollagi! Minu sünnitus kestis paar tundi, millest vaid pool tundi jõudsin veeta sünnitustoas. Ainult pool tundi! Sain oma kiire sünnituse. Jess! Valuvaigisteid jõudsin küsida aga õnneks neid polnud mulle enam põhjust anda. Seega sain ilma nendeta hakkama. Jess! Pressisin nii nagu ei oleks homset ja õnneks keegi kuskil kõrgemal halastas mulle. Jäin pärast seda inimeseks, sain kohe istuda ja astuda ning oma tutika beebiga tutvust teha. Töö oli kiire ja korralik.
Minu sees on meeletu tänutunne, et mu salajane sünnitusplaan läks täide. Ma olen tänulik enda kehale, et suutsime seekord lõpuni välja koostööd teha ja sain ilusa sünnituskogemuse. Meeletult tänulik olen ma selle üle, et taastumine on olnud kiire ja kerge. Pärast esimest sünnitust sain ma taastumisperioodist korraliku vaimse šoki, sest ma ei olnud selleks üldse valmis, et pärast sünnitust ma polegi kohe krips ja kraps ja mul oli seekord taastumise ees suurem hirm kui sünnituse enda. Aga ma olin juba samal õhtul võimeline toimetama ja mattuma kogu selle suure armastuse ja õnnetunde alla.
Aitäh elu, et oled mind hoidnud ja mul on nüüd ka ilus sünnituskogemus!
Kristi
Kas ja kui palju on sinu sünnitused teineteisest erinenud? Kas oled vajalikuks pidanud ka sünnitusplaani koostamist?
