Mulle tuli augustiga peale tunne, et nüüd on aeg hakata sünnituseks valmistuma. Mingeid asju meil juurde hankida pole vaja - kõik riided ja muu vajalik on teistest lastest juba olemas. Seega toimub minu valmistumine kolmandaks sünnituseks suuresti minu sees. Kirjutasin doulale, keda soovin end toetama ning hakkan järgneval nädalal aktiivsemalt ainult endaga aega veetma. Kuna eeldatavasti ma lähiajal rohkem rasedusi ei koge, siis kavatsen selles viimased nädalad tõeliselt kümmelda.
Kolmas trimester on minu jaoks kõige väsitavam. Tunnen mitu korda päevas vastupandamatut tungi tukastada - uni sõna otseses mõttes murrab. Ülejäänud aja teen süüa (ja söön), koristan, tegelen sellega, millega parasjagu vaja. Üritan võimalikult palju oma keha kuulata ja võtta rahulikult. Viimastel palavatel päevadel olen hoovis 10-15 minuti kaupa päikese käes pikutanud, lasknud soojusel ja valgusel end energiaga laadida. Loodan, et enne sünnitust on võimalik sooja ilma veel natuke sellisel moel nautida, et saaksin seda päikeselist olemist sünnitusele kaasa.
Sel korral tunnen, et ei hakka beebit ise välja meelitama. Eelmistel kordadel olen vähemalt kuu aega enne sünnitust ootama hakanud - joonud entusiastlikult erinevaid teesid, käinud pikkadel jalutuskäikudel, teinud mõttetööd. Seekord kavatsen lihtsalt puhata. Nii palju kui võimalik ja lõpuni välja. Enne 42. nädalat ilmselt esile kutsuma ei hakata ja sinnamaani kavatsen olla maru rahulik. Eks näis, kas see ka õnnestub.
Mis mul aga plaanis on? Olla iseendaga ja beebiga. Lihtsalt istuda või pikutada või jalutada. Just olla niisama. Magada. Hingata. End liigutada koos lapsega, et enne sünnitust veel rohkem tutvuda. Ma tahaksin kaks-kolm korda kohtuda doulaga, kes loodetavasti tuleb ka sünnitusele. Käin vähemalt korra rasedate meditatsioonihommikul, proovin nädalas kolm korda ujumas käia ning mõnel õhtul sõbrannaga kodukandis jalutada ja hoovidesse piiluda. Karliga läheme kindlasti mõnele kohtingule - meil saab see kuu siiski kuus aastat täis. Kallistame ja kaisutame ka. Veel tahan käia perega (ja loodetavasti sõpradega) looduses kõndimas ja piknikku pidamas. Ja mere ääres. Ma väga-väga tahan sel aastal korra end üleni merevette kasta aga ka varvaste kastmine annab juba nii palju värskemat energiat juurde, kui ei suuda end ujumiseni viia. Tahan viibida palju õues, värskes õhus ja looduse keskel. Ka seda energiat soovin sünnitusele. See on see, kuidas ma valmistuda kavatsen - vaimne ja füüsiline valmistumine käsikäes.
Füüsilise alla saab veel lugeda palli peal harjutuste tegemist kõhulihaste ja puusade heaks. Vaimse alla teadliku kohaloleku. Võtan eesmärgiks rohkem märgata end ümbritsevat ning seda, mida ja kuidas ma tunnen. Näiteks varbad madalas merevees liiva sisse vajumas ja soolane õhk mu juustes. Või see soe männilõhn koos mustikamaitsega. Märgata väikeseid sügisemuutuseid aias ja mujal looduses. Muidugi naudin ka kodu korrastamist - siis saavad mõtted ja tunded ja muud energiad ka läbi töötatud.
Ja naudin igat ämmaemanda visiiti. Andmete kirja panemist, mõõtmist-kaalumist. Nüüd on rasedus juba sealmaal, et saan juba reaalselt KTG uuringuid oodata. Lisaks sain tänasel visiidil veel ühe ultraheliuuringu aja, et lapse eeldatavat kaalu määrata - olen üsna tublisti juurde võtnud aga just eile tegin sellega rahu. Just selle pärast, et naudiksin rasedust veel nii kaua kui seda on ning ei põeks iga ampsu või lisandunud grammi pärast. See on lihtsalt ebavajalik ja rikub rõõmu. Nagu eile mu toetatavate mõtete kaart mulle ütles: "Minu rasedus kulgeb just nii nagu vaja ja laps minu sees on terve ja õnnelik." Nii peabki olema.
Kuidas oled Sina sünnituseks valmistunud? Kas oled kannatamatult beebit oodanud või algas sünnitus oodatust varem? Kuidas enda tunnetega toime tulid?
Kui soovid Anette tegemiste ja mõtetega lähemalt kursis olla, siis külasta ka tema isiklikku blogi: https://thejanette.wordpress.com/
