Meie pere sai ametlikult viieliikmeliseks 11. septembril kell 15.45. Sünnitus algas eelmisel õhtul, kui kell 17.30 hakkas lootevett nirisema, kuid regulaarne sünnitegevus algas alles järgmisel päeval, nii et rahulikult saime puhata nii mina kui Karl. Suuremad lapsed läksid esimeseks ööks minu ema juurde ning veetsid järgmise päeva tema töö juures - nii-nii suur aitäh valmisoleku eest!
Me ei oodanud, et sünnitus nii vara algab (38+4) - arvasime, et meil on veel kuskil nädal kindlasti aega, sest eelmised rasedused kandsin üle. Õnneks oli aga haiglakott suuremas osas pakitud ning minu poolt mingit sabistamist polnud. Küll aga Karli poolt. Tema südamerahuks käisime kontrollis, kus mulle teatati, et olen veel üsna rase ning anti valida - kas lähen koju ja tulen kell viis hommikul tagasi või lasen end kohe sisse kirjutada. Mul ei olnud erilist tahtmist üksinda jääda, seega läksime koju aga ega see Karlile ei meeldinud. Tema oli ärev nii kaua, kuni mind kell neli hommikul sünnieelsesse osakonda sisse kirjutati. Niimoodi saime mõlemad rahulikult puhata ja magada.
Hakkasin mõlemal korral vastuvõttutuppa minnes end juba kehvasti tundma, et tulin liiga vara või justkui ilma põhjuseta. Niisama tülitama. Aga tuletasin endale meelde, et ma võin abi paluda. Võin paluda südamerahu endale, oma mehele, meie lähedastele. Varahommikul meid vastu võtnud ämmaemand oli äratusest väga trossis ja häiritud, sest midagi ohtlikku või muud imelikku polnud aga õnneks ta kogus end kiiresti. Ja õnneks ma oskasin seda mitte isiklikult võtta. Avatust oli selleks ajaks 2 cm - mul olid väga ebaregulaarsed kergelt valulikud kokkutõmbed.
Sünnieelses palatis magasin rahulikult kuni hommikuni. Mind vaadati üle, tehti KTG ning kuna vete puhkemisest hakkas mööduma juba pea 18 tundi, siis nõustati mind misoprostooli ja antibiootikumi manustamise koha pealt. Kui mul enne oli väga mõnus ja positiivne meeleolu, siis see tõmbas mul moraali üsna märkimisväärselt alla. Kui mulle kanüül paigaldati, siis kippus suisa nutt peale ning juhendasin Karli, kuidas mind jaatavate fraasidega toetada. Kell polnud veel 12, kui ma esimese ja ainukese doosi misoprostooli võtsin ning asjade edasist kulgemist jälgima jäin.
Kuna olin sünnieelses osakonnas, sai Karl minu juurde tulla kell 14. Paar tundi enne seda muutusid kokkutõmbed regulaarseks ning hästi vaikselt ka aina valulikumaks. Enne Karli jõudmist pidin pool tundi õõtsudes neid üle hingama ning kui Karl jõudis, läksid need märgatavalt jõulisemaks - pidin juba häält tegema hakkama. Läbi lõdvestunud lõualuude ja kõri oo-tada on ikka mõnus. Tundsin, kuidas see emakakaela tööd oma vibreerimisega toetab. Mulle pandi külge KTG, mis kirjutas ilusti paberile 2-3 minutiliste vahedega tuhud ning beebi ilusad südamelöögid. Mäletan end mitmel korral mõtlemas, et huvitav kui kaua ma nii vägevaid tuhusid kogeda jaksan aga ajasin kähku need mõtted minema ning võtsin appi toetavate mõtete kaardid. "Sisse hingates avanen. Välja hingates lõdvestun." Oo jaa! Karl istus toolil, millele toetasin, et see nihkuda ei saaks ning hoidis mu kätt, rääkis minuga juttu, tegi nalja. Meeleolu oli jälle mõnus ja kerge!
Pool tundi hiljem käisin läbivaatusel - avatust 5 cm ja sünnitustuppa minek. Tegime kiiresti, sest tuhud käisid tihedalt ning nõudsid vahepeatuseid aga õnneks saime kahega hakkama. Sünnitusosakonda jõudes juhatati meid samasse tuppa, kuhu eelmine kord ja ma ei saanud olla rohkem rõõmus! Nüüd aga tuli ämmaemandaga suhelda, temaga oli kaasas ka praktikant. Olin statsionaaris kirjutanud üles mõned soovid sünnituseks, sealhulgas ka soovi sünnitada järil. Teadsin seda paluda, sest eelmisel korral märkasin, et järi igas sünnitustoas pole ja mul oli väga suur sisetunne, et järil ma sünnitama pean. Tuhude ajal oli üsna keeruline suhelda ja keskenduda samaaegselt, tundsin, et hakkan oma keset kaotama. Õnneks aga varsti jäeti meid omapäi ning öeldi, et kui pressitunne peale tuleb, siis ukse pealt hõigata.
Järgmise tuhu ajal tundsin survet veelgi avatuma suuga hingata ja häälitseda ning keha hakkas end tuttaval moel hoopis teismoodi liigutama. Enam ei piisanud pelgalt oo-st - hääl läks kõlavamaks ja pigem aa-tamiseks. Jaatamiseks! Ütlesin Karlile, et see oli küll pressi moodi ning palusin tal mul kiiresti püksid jalast ära aidata. Huhh, sattusin natuke segadusse, et nii kiiresti asi käib. Mis järjekorras asju teha? Kas käia enne WC-s või võtta ürp seljast? Jõudsin tualetis enne ära käia ja lootsin, et ma seal pressima ei hakka. Pärast järgmist tuhu, mis polnud väga tugev, sahmisin endalt haiglarüü pealt ära ning juba tuli järgmine tuhu, mille ajal ma "press!" hüüdsin. Katsuti avatust ja ämmaemand nentis, et kuskil 7 cm avatust ja emakakael on veel natuke ees. Olin korra kohkunud, sest pressid raputasid mind väga jõuliselt aga ma raputasin selle tunde omakorda maha ning tahtsin järile. Pärast kahte või kolme pressi oli korraga täisavatus ning beebi valmis tulema. Alguses istus Karl minu ees ja ämmaemand mu selja taga aga presside edenedes vahetasid nad kohad ümber. Oi, kui hea oli presside ajal tugevast ämmaemandast kinni hoides möirata ning puhkehetkel Karlile toetuda, kes mulle silma vaatas, mind musitas ja aina kinnitas, et olen vägev naine.
Hakkasin korduvalt tundma kõhklust ja hirmukübet. Ligi hiilisid mõtted, et kui kaua see kestab, kas ma jõuan, appi, kui hull! Tol hetkel ma ei osanud teha muud, kui kõva häälega korrutada, et ma suudan seda, ma saan hakkama, see on turvaline. Jaa! See on turvaline, see on turvaline, see on turvaline. Kiita sain ka kõigilt kolmelt mind ümbritsevalt inimeselt ja mäletan end mõtlemas, kui hea, et neid just täpselt kolm on - kõik olid nii head ja nii väga vajalikud. Viimaste presside ajal suutsin end päris hästi hoida aga korra tuli meeletu tahtmine valu eest kõrvale põigata. Pea lõikumise ajal tõmbusin kangeks ning hakkasin justkui püsti tõusma. Nii hea, et kõik mulle kohe lõdvestumist meelde tuletasid ja oi, kuidas ma selle nimel pingutasin. See on saavutus, mille üle ma uhkust tunnen! Väga palju jõudu andis muidugi see "järgmise pressiga on tita väljas!". Uhh, milline energiasööst! Jaa! Ma möirgasin ja jaatasin ikka mõnuga ja nii tunde järgi, et mul ei jäänud muud üle, kui usaldada.
Viimase vabastava pressiga sündis pojakene ja mu hääl muutus karusest hoobilt heledaks. See hetk oli just selline nagu ma oma kujutluspiltides raseduse ajal olin näinud - Karl mind hoides ja mina, beebi süles, naermas! Kui lahe! Enne nelja saime tehtud, nägin otse mu vaatevälja jäävalt kellalt. Karl oli sünnieelses küsinud, et mis arvad, kas viieks sünnib ära ja ma vehkisin seda kuuldes käega, et ei hakka panuseid panema, eksole! Kell 15.15 jõudsime sünnitustuppa ja pool tundi hiljem sündis poeg.
Minu jaoks kestis sünnitus põhimõtteliselt kaks tundi - sellest ajast, kui Karl minu juurde sünnitusmajja jõudis. Meie kolmas laps sündis 9 päeva enne tähtaega 3675 grammisena ning 52 sentimeetrisena - meie kõige varasem, kiirem ja kergem beebi.
Muudest detailidest ja sünnitusele järgnevast saab rohkem lugeda mu blogist. Aeg-ajalt kirjutan lugusid edasi ka siin!
Kui soovid Anette tegemiste ja mõtetega lähemalt kursis olla, siis külasta ka tema isiklikku blogi: https://thejanette.wordpress.com/
