Rasedus ja lapse saamine on suur elumuutus kõigile asjaosalistele - naisele, mehele, lastele. Muutustega harjumine võtab aega ning see võib kohati üsna raske olla.
Raseduse ajal muutub naise keha lühikese aja jooksul väga palju. Mõne jaoks on see väga loomulik ja mõnus, mõni teine vajab aga harjumisaega, mida tegelikult kuigi palju ei anta. Kehas möllavad hormoonid, mis mõnda naist eriti ei muuda aga teisel jällegi emotsioonid üles-alla hüplema panevad või hoopis libiidot mõjutavad. Mina pole ülemäära tihti emotsionaalne olnud ning need mõned korrad on tundepuhangud tulenenud probleemist, mis on arusaadav ka mehe jaoks. Rasedused ja sünnitused on aga mõjutanud mu kehapilti ning libiidot. Usun, et siin on nii füüsilised kui psühholoogilised põhjused.
Kui ma kolmanda lapse ootele jäin, tõmbas see järsult kriipsu peale minu just alles hoogu koguma hakanud kirglikule olemisele. Olin nii õnnelik ja elevil oma sütitava vabaduse üle, mis vürtsitas minu ja mu mehe suhet. See tunne ja olemine oli minu jaoks nii tervitatav, sest olin pikalt maadelnud madala libiidoga ning rasedus tõmbas mind uuesti hoopis teise energiasse. Ema energiasse. Kirglikust ja naiselikkust nautivast naisest sai väga järsku tasakaalukas ja rahulik ema. Olin natuke aega pettunud ja kurb, kuid siis hakkasin tasapisi end uuesti nautima. Mõistsin, et olen lisaks emale siiski ka naine iseendale ja oma mehele ning rasedus ei peaks sellele takistuseks olema.
Seksil on suhtes väga, väga oluline roll. Kui intiimelu on korras, siis on ka ülejäänud suhe enamasti mõnus ja lihtne. Konflikte on vähem, omavaheline suhtlemine mõnusam. Ka laste käitumine on hoopis teine, kui vanemate omavaheline läbisaamine on hea. Meie suhe oli pikka aega pingeline, sest minul puudus isu, kuid mehe vajadused olid ikka samad. Mind valdas süütunne ning hirm. Ma mõtlesin kogu aeg, et mul on midagi viga, kuid ei osanud end aidata. Vaevlesin süütunde käes, et ma pole oma mehele piisav naine ning paratamatult hiilisid pähe mõtted lahkuminekust. Mehe vajadused olid rahuldamata ning unarusse jäid ka minu omad. Mina soovisin tähelepanu ja hoolimist, tunnustust selle eest, mida ma teen. Arvasin, et kui mees mind sellisel viisil kohtleb, saavad kõik mured lahendatud aga tema omaenda rahulolematuses ei saanud seda pakkuda.
Pärast sünnitust on arusaadav, et naine ei soovi esimestel nädalatel või kuudel seksida. Keha on niivõrd suure muutuse läbi teinud ning sellega kohanemine võib aega võtta. Minu kehale oli esimene sünnitus võrdlemisi traumeeriv erinevate sekkumiste tõttu ning see trauma sai tervendatud alles järgmise sünnitusega, kus ma tundsin end teadlikult kohal olles, ise oma keha ja mõtteid juhtides tõeliselt vägeva sünnitajana. Kõikvõimsa naisena. Tundsin, et olen kaunis ja naiselik ning väärt kõike head, mida elul mulle pakkuda on. Selleni jõudsin ma läbi jooga ja paari naiselikkusest nõretava raamatu abil.
Kui ma leidsin enda seest mõistmise, et minu käes on palju jõudu asju muuta ning julguse võtta vastutus enda tunnete ja oma suhte eest, siis hakkas meie elu palju mõnusamaks muutuma. Sain juurde naiselikku enesekindlust, õppisin end rohkem usaldama, kuulama oma soove/vajadusi ning neid ellu viima. Suhtes on muidugi kaks poolt aga naine on mehe muusa, kes annab talle energiat ning hoolitseb suhte eest. Kui mees tunneb end hoituna ning tema vajadused on rahuldatud, siis peegeldub see kõik naisele tagasi. Oma isiklikust kogemusest saan öelda, et see peab tõepoolest paika. Kui ma julgustan meest oma sõnadega, näitan oma kiindumust oma tegudega, siis hakkab ta seda tagasi peegeldama. Oluline on muidugi seda kõike teha andmise rõõmus, mitte midagi vastu ootamata, sest ootuste seadmine sünnitab tihtipeale hoopis pettumust ja rahulolematust juurde.
Mul pole varem tõsiseid ja pikaajalisi suhteid olnud ning oskan rääkida vaid sellest, mida siiani koos Karliga kogenud olen. Suhted, nagu inimesedki, on erinevad ning kõiki ei saa ühe puuga lüüa. See, mida mina olen õppinud, ei pruugi toimida kellegi teise puhul. Igaüks käib oma teed ning leiab endale sobiva viisi, kuidas hästi ja õnnelikult elada. Tunnen, et olen suhtes väga palju kasvanud. Oleme koos mehega kasvanud, õppinud ennast ja üksteist paremini tundma ning omavahel efektiivselt suhtlema. Meie suhe vajab veel kindlasti palju hoolt ja tööd ning ma olen kindel, et tuleme sellest kõigest koos läbi veelgi suurema armastusega!
Kas olete oma suhtes rahul? Kuidas teie selles kasvanud olete? Kas olete iseseisvalt probleemid lahendanud või olete saanud abi nõustajatelt või koolitustelt?
Kui soovid Anette tegemiste ja mõtetega lähemalt kursis olla, siis külasta ka tema isiklikku blogi: https://thejanette.wordpress.com/
