Tundub, et mind on tabanud rasedusaegne hajameelsus. Varasemalt pole mul seda olnud, vähemalt mitte nii, et mul endal natuke kõhe hakkab. Viimasel nädalal olen teinud või tegemata jätnud mingid liigutused, mis muul ajal poleks juhtuda saanud. Pean end üldiselt tähelepanelikuks ning arvan, et mul on üsna hea mälu aga praegu tunnen, et olen täielikus hämas.
Autosõit on just see, mis kõhedust tekitab. Mu ruumitaju on oluliselt kehvem kui enne. Ilmselt selle pärast ma üks päev vastu puud tagurdasingi. Varasemalt oleksin ma enne autosse istumist selle puu ära registreerinud ja vastavalt manööverdanud aga millegipärast jäi see mulle märkamatuks. Jõle nõmedalt muljusin tagumise stange ära. Enam ei taha eriti sõitma minna, sest ma suisa füüsiliselt tunnen, kuidas ma ei taju hästi ruumi. Äärekivist pargin palju kaugemale kui varem ning parkimisel eelistan jukerdamist. Isegi kui mul justkui oleks ruumi manööverdamiseks. Ma lihtsalt ei julge - äkki muljun kellegi teise auto ära ja/või kahjustan meie autot veelgi. Õnneks on meil vana auto ning enamus mõlgid ja kraapsud on eelneva omaniku kasutuses juba tekkinud. Suurt südamevalu pole ja pigem olen tänulik, et me veel uut autot hankinud pole.
Eriti tänulik olen ma Karlile, kes pole minuga korraldatud jamade pärast kordagi õiendanud vaid neid otsekohe lahendama asunud. Üks päev töötas ta vihma käes auto kallal, sest ma kaotasin juhipoolse aknaklaasi ukse sisse ära. Auto on vana ja mõnda asja peab hoolikalt kasutama. Juhipoolset ukseakent aga ei oleks tohtinud üldse kasutada, sest see kippus kehvasti sulguma, nii et vihm pääses tihendite vahelt autosse sisse ja ujutas juhi jalgealuse läbi. Karl sai selle ilusasti paika ning manitses mind, et ma seda ei liigutaks. Kuid mina avasin selle, et loomaaia parklasse siseneda. Kohe, kui ma selle liigutuse tegin, läks mul kõhus õõnsaks, sest teadsin, et õhtuks lubatakse vihma ja ma üritasin seda ise kuidagi õigesti sudima hakata. Vale otsus - oleksin pidanud selle lihtsalt tagasi kinni panema, sest ma lükkasin selle hoopis nii paigast ära, et see kukkus ukse sisse. Kui tahtsin Karlile helistada ja torusse halada, avastasin, et olen telefoni koju jätnud ja seda ei juhtu minuga mitte kunagi. Ma a-la-ti kontrollin oma kotis asjad üle olemaks kindel, kas mul on kõik kaasas. Sõitsin siis lahtise aknaga tagasi koju, helistasin ja nutsin ning kiletasin ja teipisin akna üle, et vähemasti vihma sisse ei sajaks. Minu plaanitud ema-tütre päev sai sellise asjade käigu järel hoopis teistsuguseks. Vähemasti saime sünnipäevaks saadud kinkekaartidega mänguasjapoes käia, kus mu lummatud laps suu ammuli ringi käis. Saime ammusoovitud puldiauto ja nukuvoodi ning lisaks kaks pehmet poni ja kaks mullitajat - üks Karlale ka.
Hajameelsus on löönud välja ka mujal. Ujulas jätan enda järel vee jooksma, kodus jäävad tegevused pooleli - hiljem näiteks imestan, et miks nõudepesumasin või mõne kapi uks lahti on, majapidamises on asjad kadunud ja ma vahel väga tahaks, et see oleks kellegi teise "süü", sest ma ise ei suuda meenutada. Mu aju on mingitel hetkel välja lülitatud ja täiesti võimetu asju või liigutusi registreerima, mistõttu pole mu ajus salvestunud infot nende asjade asukohtade osas. Loodetavasti ma ei sõnu ära aga õnneks toit pole veel kõrbema või kohtumised meelest läinud.
Olen oma mõtetega kuskil täiesti mujal. Pean teadlikumalt oma tähelepanelikkust ja ettevaatlikkust jälgima, muidu satun piinlikesse või suisa ohtlikesse olukordadesse. Loodetavasti läheb see kähku üle. Kuni sünnituseni? Või tulevad veel mõned kuud otsa? Ma loodan, et selline olemine a la imetamise lõpetamiseni ei kesta!
Kuidas teil raseduse ajal mälu või hajameelsusega on? Olete sattunud nõmedatesse või naljakatesse olukordadesse? Millal see üle on läinud?
Kui soovid Anette tegemiste ja mõtetega lähemalt kursis olla, siis külasta ka tema isiklikku blogi: https://thejanette.wordpress.com/
