See sissekanne saab olema emotsiooni pealt kirjutatud aga isegi kui ma poleks praegu keskmisest rohkem emotsionaalne, oleksid mu mõtted ja tunded üsna sarnased. Võib-olla lihtsalt mitte nii ülevoolavad ja teravad.
Mu beebigrupis tuli üles teema, kuidas lähedased-sõbrad-tuttavad-võõrad kipuvad raseda kõhtu ja välimust kommenteerima. Ja mitte niisama vaid suisa kohatult - nii et selle osaks saanu end kuigi hästi ei tunne. Kõige sagedamini saab kuulda hüüatusi "appi, kui suur sa oled!" ning kui saadakse teada beebi eeldatav sünni tähtaeg, lähevad silmad veel suuremaks ning küsitakse ega hoopiski kaksikute või kolmikute ootel pole.
Neid ise kuuldes katsun need muidugi viisakalt endast mööda suunata ja teema mujale juhtida aga kui teised oma kogemusest räägivad, lähen leekima. Mulle lihtsalt ei mahu pähe, kuidas ei mõisteta, et sellised kommentaarid on kohatud? Miks on normaalne rasedakõhu üle valjuhäälselt imestada või kahelda, kas seal on üks või mitu beebit? Kas on raske kujutleda, millise tunde see vastuvõtjas tekitada võib? Ülipeenikese, ülekaalulise või ükskõik millise inimese välimust on ju kohatu kommenteerida. Miks järsku raseda nägemine inimeste kaine mõistuse minema viib? Jah, rasedus on loomulik elu osa ning see pole miski, mida häbeneda või varjata. Aga! Me ei tea kunagi, kuidas see inimene end oma kehas parasjagu tunneb. Kuigi tegelikult pole vahetki, kas see naine tunneb end täiesti jumalikult või ülimalt nirult - ikka pole okei. Mina küll ei tunne end kuigi hästi, kui minu välimust kommenteeritakse või kuidagi hinnatakse. Minu jaoks on see minu privaatsesse tsooni tungimine. Rasedus on minu jaoks väga isiklik ja intiimne kogemus ning ma ei soovi teisi sellel ajal endale liiga lähedale lasta.
Mina olen end raseduse jooksul tundnud nii jumalanna kui kartulina. Praegu olen näiteks kartul. Ja ausõna, ma ei taha kuulda selliseid ohkeid ja hüüatusi. Lihtsalt teadvustamisest, et ma ootan last, piisab. Võime rasedusest ja sünnitamisest ja laste kasvatamisest rääkida aga palun ära kommenteeri. Komplimendid on muidugi teretulnud. Noh, et nii kaunid juuksed ja hästi istuv kleit ning kiitused kui vapper ja tubli ma olen. Aga kahvatu nägu, väsinud ilme, sinised silmaalused, suur kõht - palun mitte mainida.
Ja luba küsimata kõhtu mitte katsuda! See on privaatsuse rikkumise järgmine tase. Ilma nõusolekuta kõhu poole käe sirutamine on vähemalt minu jaoks raske rikkumine. Ma tunnen end ebamugavalt ka siis, kui mõni lähedane sõbranna seda teeb aga seda pole õnneks kuigi palju ette tulnud. Olen suutnud jääda üsna privaatseks selles osas, mis puudutab raseduse detaile. Ma pole näiteks väga lahkelt eeldatavat sünnikuupäeva ega parasjagu käimasolevat nädalat jaganud ning olen pääsenud ülemäära entusiastlikest ennustajatest. Näen, kui uudishimulikuks ja invasiivseks inimesed võivad muutuda, kui info on avalikult kättesaadav. Just alles sajatati tuntud blogijat, kes hirmsal kombel teatas avalikult lapse sünnist suisa kolm päeva pärast sünnitust. Lugejad tundsid end reedetuna ja mina tundsin õõvastust, et ei nähta blogija taga harilikku inimest, kellel on kõik õigused privaatsusele.
Rasedus ja lapse saamine on väga isiklik ja intiimne aga kuidagi on see saanud kogu ühiskonna asjaks. Kuigi naised tahavad oma kogemusi jagada ja samastuda (nagu inimesed ikka), siis see ei tähenda, et liigne uudishimutsemine meeldiv oleks. Ühiskonna surve olla alati kena ja õnnelik tekitab stressi ning seab ebarealistlikke ootusi kõigile. Ja nii tunnevad inimesed end erinevate asjade pärast alaväärsena, nagu ka mina. Raseduse ajal on naised kordades tundlikumad ja vastuvõtlikumad kui muidu ning kui lähedased või võõrad kipuvad liigselt nende elust huvituma, siis on see sellevõrra ka lämmatavam.
Olen lootusrikas, et enamus inimesi siiski austavad ja oskavad arvestada teiste tunnete ja vajadustega olenemata sellest, kas ta on rase või valinud oma elu suurema avalikkusega jagada või mitte. Olenemata üldse mittemillestki.
Kas olete tundnud, et teie ellu sekkutakse raseduse ajal ning värske vanemana rohkem? Olete kuulnud sarnaseid kommentaare? Kuidas olete end sealjuures tundnud?
Kui soovid Anette tegemiste ja mõtetega lähemalt kursis olla, siis külasta ka tema isiklikku blogi: https://thejanette.wordpress.com/
