Üldiselt on mu rasedused olnud üsna vaevuste vabad. Mingid sümptomid on, kuid võrreldes mõne teise naise kogemusega, on neid olnud minimaalselt. Raseduse lõpus on need hakanud rohkem tunda andma ja kuigi ma alles just õhkasin, et rasedus on mu jaoks juba üsna loomulik, siis tunnen end aeg-ajalt ka ebamugavalt. Eriti õhtuti.
Õhtuti sagenevad emaka kokkutõmbed, mis on kohati ka valulikud. Tunnen õrnalt seda päevade valu ja vaimusilmas kujutan alati ette, kuidas emakakael tasapisi lameneb ja avaneb. Noh, et sünnitusel oleks justkui lühem tee minna või midagi. Kõhunahk kiheleb natukene aga ma pole seda veel kordagi millegagi määrinud, olen vaid sünnipäevaks saadud kehakoorijaga korra-paar hõõrunud. Venitusarme mul ilmselt ei tule - sain esimese rasedusega enamus kätte ning teise rasedusega tuli kuskil kaks poolikut armikest veel juurde. Avastasin aga, et mul on mingi kõva kriips naba kohal. Ma selle peale väga palju ei mõelnud, kuid kui üks õhtu seda Karlile näitasin, siis ta ütles, et see on ju arm. Ma olin korra nats segaduses, et mis arm see veel on aga siis tuli meelde, et ahjaa, mul pole ju enam pimesoolt. Kogu aeg läheb meelest ära. Sõrmed ja varbad kihelevad samuti, sest kuskil kella seitsmest lähevad nad veidi turse ning hakkavad kuumama. Silmaga eriti näha ei ole aga enesetunne on üsna rull. Ja soe. Selline mitte eriti mõnus soe, nagu oleks liiga kauaks päikese kätte jäänud ja tahaks jahedasse vette suplema minna.
Pärast voodisse pikali heitmist pean keskmiselt kaks-kolm korda (mõnikord rohkem) tõusma, et tualetis käia. Ning korra-paar ka öösel või varahommikul. Muidugi ma võiksin jääkuubikuid mitte süüa ning vett mitte juua aga ma valin siiski selle korduva tõusmise. Mis siis, et kohati üsna ebamugav või suisa valus on. Eriti, kui olen kuidagi kehvas asendis olnud või end liiga järsult liigutanud. Vett pean ma pean tarbima! Mis mu tursetest muidu saada võib! Olen selle tõusmisega juba leppinud ning kinnitanud endale, et võin vett juua nii palju kui parajasti tahan. Mis see mõned nädalad veel sagedast tõusmist ära ole.
Oo, ja vett pean ma jooma ka kõrvetiste pärast, mis õhtuti või muul ajal teatud asendis pikutades mind kimbutama tulevad. Enamasti pole väga hullu aga paar korda on need ikka väga ebameeldivalt põletavad olnud. Mulle meeldib selle vastu kõige rohkem Borjomi vesi aga kui seda pole, siis keerutan endale ise soolaka vee kokku. Kui saaks mulli ka veel sisse, oleks super. Mineraalvesi aitab kõige paremini ja kiiremini ning enamasti polegi väga palju vaja.
Väsimus ja uni kipuvad keset päeva järsku peale tulema, riided istuvad ebamugavalt seljas ning kergesti hakkab palav. Mõnikord ma ei jaksa kohe hommikul ka midagi teha - pidin üks kord pikalt hoogu võtma, et duši alla minna, sest hingata oli raske. Mul oli vaja aeg-ajalt millelegi nõjatuda ja sügavalt-sügavalt hingata, et piisavalt hapnikku kehasse ringlema saada.
Üldiselt aga kalpsan ringi nagu hirveke, rasedakõnnakut pole eriti täheldanud. Igapäevane treppidest käimine üle jõu ei käi, väsitab pigem paigal seismine. Beebi tunneb end ka väga hästi ja õnnelikult. Ta suhtleb minuga üsna aktiivselt ning tavaliselt liigutab end koos minuga. Mõnikord on ta oma jäsemed kuidagi pahasti paigutanud, et ma ei saa mitte üheski asendis mugavalt olla aga enamasti ta sätib end täpselt õigesti. Liigutused teevad õnneks harva haiget. Ma tunnen, et ta on natuke väiksem kui teised lapsed samal ajal on olnud ning seda tunnet kinnitas ka ultraheli arst. Peaseisus on ta olnud enamuse rasedusest ja praegu valmistub sündimiseks. Mulle tundub, et ta on mind kuulda võtnud ja tahab sündida pehmelt, turvaliselt. Parajas tempos, et saaksime mõlemad end hetkes hästi tunda.
Kavatsen sellist mõnusat kerget olemist sünnituseni säilitada. Et ma ei muutuks kärsituks või närviliseks vaid jõuaksin rahulikult õige aja ära oodata. Ning teadlikult puhata ja enne sünnitusmajja sõitmist oma sisseõnnistavad rituaalid ära teha.
Kuidas teil raseduse lõpp kulgenud on? Mida olete vaevuste leevendamiseks ette võtnud? Kas olete piisavalt puhata saanud?
Kui soovid Anette tegemiste ja mõtetega lähemalt kursis olla, siis külasta ka tema isiklikku blogi: https://thejanette.wordpress.com/
