Minu kolmas rasedus on eelmistest väga erinev. Füüsiliselt on kõik sarnane aga emotsionaalselt on kordades keerulisem. Kõrvalise abiga olen jõudnud selgusele, et asja tuum pole raseduses - hormoonid lihtsalt võimendavad juba olemasolevat.
Tükk aega tundsin endas kasvavat rahulolematust ning olin üsna segaduses, sest igasugune arutlemine, mõtisklemine ja rääkimine ei viinud mingisuguste arusaamisteni ning see frustratsioon aina kuhjus kuni olin täielikus kriisis. Tulin sellest viivuks välja aga siis kogunes kõik jälle ühte suurde hunnikusse kokku ja kulmineerus järgmise kriisiga. Eelnevalt olin kogu oma tunderaskuse Karli õlgadele pannud ja kuigi ma ei tahtnud seda mingil juhul teha, siis millegipärast ei osanud ma paremini ja see ajas mind veelgi rohkem närvi - kuidas ma ei oska, miks me ei suuda omavahel normaalselt suhelda? Õnnelikul kombel suutsin läbi pisarate oma rahutusest ja frustratsioonist Karlile sellisel moel rääkida, et ta ei tunneks end rünnatuna. Vastutasuks sain ma kõrvaltvaataja pilgu ning analüüsi, kus võib probleem olla ja kuidas sellega töötada.
Mure tuli välja sealt, kuskohast ma ise seda poleks osanud otsida. Kirjeldasin oma tundeid seoses toidu tegemise ja koristamisega - kuidas mind häirib, et ma pean neid tegevusi pidevalt vahelesegamiste tõttu katkestama. Mõnikord palutakse süüa, mõnikord on vaja mingi sigadus likvideerida, mõnikord on vaja vahekohtunik, tõreleja, kallistaja või kuulaja olla. Olen väsinud olemast kellegi isiklik teenindaja. Kõrvaltvaataja näeb, kuidas reeglid pole paigas. Ja reeglid on vajalikud, et lastest kasvaksid teistega arvestada oskavad pere- ja ühiskonna liikmed. Praegu on kujunenud nii, et mina oma improviseerimises ja diplomaatias olen enda reeglid välja kujundamata jätnud. Võib olla see on mingi emade värk, et antaksegi järele ning ollakse altimad manipulatsioonidele alluma. Kuna minu jaoks on järjekindlus ja kindlameelsus sellistes asjades harjutamise asi ning mitte loomupärane, siis laste läbirääkimisoskused töötavad hästi.
Ja siin ongi asja tuum - ma olen olnud pehmo. See pole tingimata halb asi aga pikas perspektiivis võib see laste kasvatamise puhul valusalt vastu näppe anda. Mina olengi saanud. Saara on värske neljane ning teab väga hästi, mis minu puhul töötab. Kui piisavalt pikalt saagida, siis saab kõike, mida tahab. Ja mina ei osanud seda näha ega sellega kuidagi tegeleda. Jah, ma märkasin seda, kuidas ma kohtan tugevat vastuseisu, kui on palutud enda järelt koristada või pidžaamasse ümber riietuda ja magama sättida. Aga kohati on kergem lihtsalt ise ära teha, et ei peaks taluma vaidlemist ja karjumist. Kokkuvõttes läheb vähem energiat ja närve. Ma olin probleemi ignoreerimisega juba pikalt tegelenud ning ei osanud selles enam probleemi näha. Minu elu oli väsitav ja mitte kuigi rahuldustpakkuv ning ma ise olin selle põhjustanud. See tähendab aga seda, et ma saan seda ise ka parandada. Parandada oma suhtumist, kasvatatada meelekindlust ja järjepidevust, taluda valjuhäälset protesteerimist, julgeda oma jalg maha panna.
Olen kindel, et paljud inimesed (eelkõige emad) on kokku puutunud kõhklustega, kas see, mida ma teen, on ikka õige. Kas ma teen oma lapsele liiga, kas ma teen meie suhtele liiga, võib olla oleks hoopis teistmoodi parem, võib olla mul pole üldse õigust seda ja toda nõuda. Mina küll olen. Võiksin öelda, et lausa igapäevaselt. Kahtlen konstantselt, kas minu tõekspidamised on õiged ning pelgan, et kohe keegi tuleb ja lükkab need ümber. Kardan süütunnet ning oleb seetõttu olnud igas elu aspektis nii paindlik kui võimalik aga näen nüüd, et igal pool pole see võimalik ega ka hea või isegi kasulik. Mingid reeglid peavad paigas olema ning need peavad kehtima kogu aeg, mitte mööndustega. Tõtt öelda, olen iseenda mugavuse pärast oma elu hoopis keerulisemaks teinud ning võib olla isegi lapsed ära hellitanud oma liigse järeleandmisega. Hea on aga see, et asi pole veel katastroofiline, et saan end parandada ja et mu mees on kõrval mind toetamas.
Emadus on ikka üks suur õppetund. Lõppematu õppimine, kohanemine ja kasvamine. Arvasin, et see tuleb mul loomulikult aga selgub, et pean vahel enda olemusele vastu astuma, et hiljem saaks kõik jälle loomupäraselt edasi minna. Selleks korraks on suuremad kriisid möödas. Olen õnnelik, et lõpuks ikkagi selgus, et asi pole raseduses. Tunnen, et saan nüüd paar viimast kuud rasedust rahulikumalt kogeda ja beebiga suhelda ning see ongi see, mida ma praegu kõige rohkem tahan. Soovid täituvad!
Kas olete sarnasel moel endale karuteene teinud? Kuidas olete paika pannud pere reeglid ning kas olete ise nendest kinni pidanud?
Kui soovid Anette tegemiste ja mõtetega lähemalt kursis olla, siis külasta ka tema isiklikku blogi: https://thejanette.wordpress.com/
