Anette rasedusblogi: Füüsiline liigutamine

Füüsiline liigutamine on oluline. Eriti raseduse ajal. Minul on rasedustega eriti tugev kogemus, et kui ma tükk aega pole pikalt jalutamas käinud või end muudmoodi liigutanud, siis kehas ja meeles jäävad mingid protsessid toppama. Kui aga üle mitme päeva end kokku võtta, siis hakkavad energiad justkui uuesti liikuma. Elu tuleb sisse.

Ma mäletan jutuajamisi isaga, kes aeg-ajalt julgustas mind end liigutama. Tüüpilise pubekana ei saanud ma aru, mis heast enesetundest ja hullust vajalikkusest ta räägib, sest tundsin end niigi hästi. Koolis käies jalutasin nagunii üsna palju ja ma ei tundnud, et peaksin veel eraldi mingit trenni tegema. Seda enam, et ükski "ala" mind ei kõnetanud. Kunagi käisin sulgpallitrennis. Tahtsin lihtsalt õppida ja mängida ja end liigutada aga kui treener mind võistlustele suruma hakkas, siis hajus mu motivatsioon täielikult. Trenn muutus lausa vastumeelseks ning lõpuks tulin sealt ära. Võistlus võtab ära tegemise rõõmu ning pole üldse minu jaoks.

Sellest ajast on möödunud üsna mitu aastat ning alles nüüd olen hakanud mõistma, millest mu isa tookord rääkis. Noorusaja tugev tervis ja hea füüsiline enesetunne hoolimata suurest stressist või kehvast toitumisest, on möödas. Enam ei saa korraga valimatult segamini süüa totaalselt erinevaid toite, sest keha reageerib raskustundega. Ei saa varahommikuni väljas viibida ning alkoholi tarbida, ilma et ohverdaksid terve järgmise päeva taastumisele. Enam ei saa ignoreerida vajadust ühel või teisel moel trenni teha. Mis pole üldse halb. Minu arvates on see just väga tore, et enda keha tajumine paraneb ning sunnib endasse tähelepanelikumalt suhtuma. Minule küll meeldib, kui ma tunnen, mis on minu kehale parasjagu hea ja mis mitte. Mulle meeldib näha, kuidas mu keha aja möödudes erinevatele asjadele reageerib. Näiteks võin tuua selle, et varasemalt võisin terve šokolaaditahvli naudinguga ära süüa ning erilisi muutuseid enesetundes ma ei märganud. Enam pole see võimalik, sest süda hakkab läikima ning hiljem kiiresti langev veresuhkur väljendub peavalus, iivelduses ja kehvas tujus. Liigutamisega on sarnane lugu - kui ei liiguta, on paha olla.

Olen korduvalt vastu näppe saanud, kui pole end pikalt jalutama või näiteks ujuma viinud. Halb hakkab nii füüsiliselt kui vaimselt. Kui aga selja taga on pikk intensiivne jalutuskäik või mõned-kümned basseiniotsad konna, siis pärast on nii palju värskem tunne. Vahetult pärast pingutust on oma keha raskust veidi rohkem tunda aga 15 minuti möödudes on enesetunne kordades kergem kui enne. Minu ainevahetus on võrdlemisi aeglane ning igasugune liigutamine, mis paneb selle kiiremini tööle, on teretulnud. Aeg-ajalt kipuvad diivan ja voodi liialt meelitama ning sellega koos ka mõtted ja tunded stagneeruma ja kuhjuma. Tihti vajun ka liiga sügavale nende rüppe ega taipa, et lahendus on tegelikult väga lihtne - mine õue! Mine jalutama, käi ujumas, venita, tee joogat. Liiguta end! Ja asjad hargnevad justkui iseenesest lahti või hajuvad hoopis täielikult.

Paar päeva tagasi tundsin end väga kehvasti, nutsin ja ahastasin. Karl kuulas mu ära ja ütles mulle, et ma järgmisel hommikul ujuma läheksin. Läksin. Alguses võttis võhmale aga kui olin juba natuke harjunud, siis oleksin peaaegu üle pingutanud. Väga-väga mõnus oli ujuda ning lasta veel oma keha paitada. Hästi tore üllatus oli doula Karita nägemine, kes oli just ujulast lahkumas. Võtan seda kui märki, et ujumas võiksin käia kuni raseduse lõpuni, eelistatavalt paar kuni kolm korda nädalas. Hakkasin ka agaramalt jalutamas käima ning hoolikamalt vett tarbima. Liikumises on positiivsed muutused!

Kuidas olete teie raseduse ajal aktiivsed olnud? Kas on olnud mingeid takistusi või motivatsioonipuudust? Kuidas olete need ületanud?

Kui soovid Anette tegemiste ja mõtetega lähemalt kursis olla, siis külasta ka tema isiklikku blogi: https://thejanette.wordpress.com/