Esimese lapsega elasime lihtsalt sellises rütmis nagu kujunes ning see sobis meile. Magasin siis, kui beebi magas ning jõudsin rahulikult ka kõike muud teha. Pärast teise lapse sündi tuli terav vajadus rutiini
järele, oli vaja rohkem struktuuri, et kõigil oleks turvaline ja mõnus
olla. Kindel tegevuste järjekord ning uinakute ja ööunne minemise
ajad, et saaksin päeva jooksul produktiivsem olla.
Enne nägi mu hommik välja selline: ärkasin kell 8, äratasin lapsed,
panime riidesse, viisin tütre lasteaeda ning koju tagasi tulles tegin
endale ja pojale hommikusööki. Enamasti oli selleks puder - kiire
valmistada ja lihtne väga heaks teha. Ma arrrrrmastan kaerahelbeputru
sulavõi, riivitud parmesani ja värske tüümianiga, mmm! Pärast seda
valasin endale kohvi ning lubasin endal seda istudes nautida samal
ajal, kui poeg erinevaid tegevusi endale välja mõtles - mängis
legodega, kiskus raamatuid riiulist, joonistas, istus minu kaisus ja
vaatas Terevisiooni või nõudis mu tassi endale. See viimane osa on
kavas siiamaani aga nüüd ärkan tund aega varem, teen mehele kaks
toekat võileiba, panen tütre lasteaiaks valmis ning tavaliselt ärkab
selle aja sees ka poeg. Saadame Karli ja Saara heade soovidega tööle
ja lasteaeda, sööme oma toidu ning alustame oma päevaga.
Kui mina tütart lasteaeda viisin, siis meie ärkamise ajaks oli mees
juba lahkunud. Mina venitasin tõusmisega nii kaua kui sain ning lõpuks
pidin kiiresti liigutama, et õigeks ajaks jõuda. Teadagi, et lastele
kiirustamine ei meeldi ning selle tõttu olid kõik tihtipeale
ärritunud. Koju tagasi jõudes oli kell kuskil pool kümme ja kella
viieks sõitsin uuesti lasteaeda, et laps koju tuua. Vahepealsel ajal
pidid siis kõik tegevused tehtud saama. See sõitmine hekseldas mu
päeva üsna ebamugavaks - õhtusöök oli koju jõudes kas jahtunud või
pidin alles tegema hakkama. Söögi tegemine samal ajal, kui keegi
konstantselt külmkapi ust kangutab või näksi küsib, on üsna närvesööv
ning alati ei olnud kaeblejateks lapsed. Kui Karl on näljane,
siis temaga suhelda eriti ei saa. Sel ajal ei tasu temalt midagi
paluda ega vestlust arendada, sest ta on väga trossis. Just hiljuti mõistsime,
et poeglaps on temalt sama käitumise pärinud. Üks päev oli ta enne hommikusööki täiesti talumatus tujus ning pudrukausi ette saades hakkas mõnusasti mugisema.
Täis söödud kõhuga on kõik mured unustatud.
Söögi tegemine siis, kui on aega rahulikult kõike teha, improviseerida
ning ka selle käigus jooksvalt korda hoida ning luua, on äärmiselt
nauditav. On mõnus katta laud ja ülejäänud pere sööma hõigata. Saan
kõigesse sellesse panna nii palju hoolt ja armastust. Palju, palju
mõnusam on süüa südamega tehtud toitu ning nii hea on näha, kuidas
lapsed isuga söövad. Alati muidugi ei söö. Kohati peab nii uusi kui
tuttavaid asju neid maitsma ja sööma meelitama. Pean koos söömist väga
oluliseks, sest mäletan, et mulle väga meeldisid ühised söögiajad
õhtuti ja nädalavahetuste hommikutel. Soovin väga, et minu lastel ka
sama soojad mälestused oleksid.
Nüüd, kui planeerisime pere rutiini sutsu ümber, on meie elu palju
lihtsam. Mina saan keskenduda kodu hoidmisele ning mul on rohkem
energiat ja motivatsiooni kõigega tegeleda. Kõige suurem rõõm on
muidugi see, et mul on jaksu ja tahtmist lastega tegeleda. Kõik on
mäng - riidesse panemine, koristamine, söömine, pesemine ja ka mängimine ise.
Mul on aega kammida ja punuda oma tütre juukseid ja ta laseb mul
(enamasti) rahumeeli seda teha. Mu poeg on alati lõbusas tujus (kui
kõht pole tühi) ja talle meeldib pikalt mu kaisus istuda, mille jaoks
olen teadlikult end aeg-ajalt diivanile seadnud. Tänu rahulikule
õhustikule kodus, on kõigil mõnusam meeleolu. Kõik kulgeb heas rütmis.
Vaidlusi ja protesteerimisi tuleb harvem ette. Mul on kergem jääda
endale kindlaks ning kannatust asju rahulikult seletada. Talun
paremini jonni ja vastuhakku. Küll on hea olla parem mina.
Selline asjade korraldus meeldib mulle väga. Ainuke asi on see, et
peame õhtut hakkama varem lõpetama, sest muidu ei maga me endid hästi
välja. Mina tunnen, et mul on kaheksa tundi vaja kindlalt täis saada.
Iga päev ma lõunauinakut veel teha ei taha - selle jätaksin üsna
raseduse lõppu. Praegu soovin veel muude asjadega ka tegeleda. Ma
olen muidu täielik hommikumagaja - uni on alati nii magus, et ei raatsi
oma pesast välja ronida aga mulle tegelikult meeldib ka vara ärgata.
Olemine on palju värskem ning produktiivselt päeva alustades jõuan
ülejäänud päeva jooksul ka rohkem kui muidu. Mulle meeldib see kogu
perega koos ärkamise värk. Hommikutervitused, vestlused ning soe
ärasaatmine tekitavad kokkuhoidva ja lähedase pere tunde. Jube mõnus!
Loodan seda rutiini läbi suve jätkata. Kindlasti on vahepeal
keerulisemaid ja kergemaid aegu. Kahe lapsega pole ülemäära kerge.
Eriti raseduse ajal, kui füüsiline võimekus on aina rohkem piiratud.
Sügisel, raseduse lõpus ning pärast beebi sündi, kujuneb meil uus
rutiin. Kõigi elurütm muutub - Saara läheb lasteaias vanemasse rühma
ja Karla hakkab samuti esialgu mõnel päeval nädalas pool päeva
lasteaias käima. Muidugi harjutamist alustame varem, et beebi sünd ja
lasteaeda minek ühele ajale ei langeks. Õnneks saan ma olla üsna
kindel, et beebi meil tähtajast varem ei sünni vaid võib lasta end
suisa oktoobrini ooodata.
Kuidas on sinu elurütm uue beebi sündides muutunud? Kui kaua on
harjumine aega võtnud?
Kui soovid Anette tegemiste ja mõtetega lähemalt kursis olla, siis külasta ka tema isiklikku blogi: https://thejanette.wordpress.com/
