foto: Kätlin Tursk
Ega ma ei arvanud, et elu kolme lapsega on ainult lill. Oleksin väga tahtnud elada selles pehmes heleroosas pilvekes natuke kauem kui mõned päevad aga reaalsus oli muidugi midagi muud. Kohati tundsin end täitsa üksi, nagu kõik maailma raskus oleks minu õlgadel. Kui liiga raskeks läks, hakkasin raevukalt sellest välja rabelema. Ma lihtsalt ei kannata seda raskust. Ma olen siis kurb, ahastuses ja vihane aga motiveeritud. Rabelemine on vahel väga raske, sest tundub, et olukord muutub ainult tihkemaks ja liigutada on raske või et ujun ringiratast aga lõpuks, kui see kõik lahendatud saab, on nii imeliselt kerge ja värske olla. Kuni järgmise sellise madalseisuni. Aga see on suurepärane võimalus kasvamiseks.
Raske on, kui hea ja halb nii suurte lainetena käivad aga näen, et praegune periood ongi suur katsumus ning see on määrava tähtsusega. Kes olen mina, milline on mu suhe, milline on mu pere, meie kodu, elu. Meil kõigil on käsil väga intensiivne kasvamine.
Beebi kasvab kiirelt, väike Karl on tublisti lasteaiaga harjunud ning Saara on hoolitsev vanem õde. Suuremad mängivad palju koos ning ühtlasi ka kaklevad ja kraaklevad. Detsembrikuus on olnud vaevu nädala jagu lasteaiapäevi, sest oleme kõik (va pereisa ja pesamuna) vaheldumisi haiged olnud. Nii kõhuviiruses, angiinis kui ka kõrvapõletikus. Õnneks oleme raskemad haigused antibiootikumideta läbi põdenud (minu blogist saab näiteks lähemalt lugeda heeringamähisest) aga emotsionaalne stress on olnud määratu.
Väikeste laste haigused on suuresti põhjustatud vanematest ning olukord enne haiguseid oli üsna pingeline. Minu enda angiin sai alguse pärast lõpuni lahendamata tülist, mis kandus edasi tütrele ning viimaks oli keskmine laps kõrvapõletikus. Terve detsembrikuu oleme seda kõike harutanud ning samaaegselt kodu liigsetest asjadest vabastanud, mis võib olla samuti põhjus, miks meil kerkivad nii tihti üles lahendamist vajavad asjad. Paljud neist on kujundanud juba nii sügava mustri, et sellest välja murdmine võtab palju aega. Tasapisi, natukese haaval.
Kuigi tihti on VÄGA raske, siis tegelikult on see üsna nauditav protsess. Ma olen iga kogemuse eest väga tänulik. Olen tänulik, et mul on suhe, milles kasvada. Nii ennast kui partnerit sügavamalt tundma õppida. Et mul on lapsed, kes ajavad oma totakate tegemiste ja ütlemistega naerma või hämmingust kulmu kergitama ning korraldavad sigadusi, mis kasvatavad minus ebainimlikku kannatust. Igaüks on nii eriliselt äge ja huvitav ja nii isemoodi aga samas täiesti ühe pere lapsed. Meie elus on väga palju rõõmu aga ma pürgin praegu väga kindlameelselt rahulolevama elu poole, mille tõttu on meil kodu korrastamine ja puhastamine ka käsil. Beebi Knut on lihtsalt suurepärane väike inimene. Mul on nii hea meel selle üle, kuidas ta meie juurde tuli ja et ta üldse tuli, sest just sellist inimest oli meil vaja, on maailmal vaja. Ta on võimatult karismaatiline kuju, nii sarmikas ja sõbralik. Hästi suur suhtleja, tal on väga palju öelda ning need on enamasti komplimendid.
Olen täiesti ulmeliselt tänulik Emmede Klubi seltskonnale, kes on nii toetavalt ja hoolivalt avanud mu silmi. Aidanud mul selgemalt näha iseennast, oma väärtust. See on see naiste vägi, mida mu süda pikalt igatsenud on. Kuigi mu elus on päris palju asju, mis on kaugel täiuslikkusest või tasakaalust, on see ütlemata kaunis ja põnev. Iga kord, kui oma raskustest kirjutan, hakkab mul kergem ning ma tunnen suurt elevust oma oleviku ja tuleviku suhtes. See on see, miks ma kirjutan. Luban, et tulen tihemini tagasi!
Kui soovid Anette tegemiste ja mõtetega lähemalt kursis olla, siis külasta ka tema isiklikku blogi: https://thejanette.wordpress.com/
