Oma esimese eluaasta jooksul omandavad beebid palju uusi oskusi. Üks selline oskus on näiteks istumine. Millal beebid istuma õpivad? Millal on õige aeg panna oma beebi esimest korda istuma? Täna oleme nendele küsimustele vastuse saamiseks tulnud Marienthali Psühhiaatria ja Psühholoogia keskusesse, et kohtuda füsioterapeut Aljona Säileviga.
Mis vanuses hakkavad beebid istuma?
Arenguskaala järgi õpivad beebid istuma keskmiselt kuue kuu vanuselt, kuid füsioterapeut Aljona Säilev kinnitab, et see võib juhtuda ka natukene varem või pistu hiljemgi ning meenutab, et istumise iseenesest ei ole eesmärk, vaid istumine on üks vaheetappidest arengul.
Kas ma saan beebit istuma õppida aidata?
Uute oskuste õppimisel on oma teatud järjekord ning etapid, mida tuleb järgemööda läbida. Enne istuma tulemist õpib beebi pöörama küljele, kõhuli ja selili, õpib ära kätele toetamise, roomamise ja käputamise. Istuma õppimine on sujuvam ja kiirem, kui eelnevad etapid on läbitud ja beebi on selleks valmis.
Kuidas beebi istuma õpib?
Kui laps on jõudnud oma arengus selle etapini, et on valmis istumiseks, siis tal on kaks võimalust istuliasendisse saamiseks. Ta kas läheb istuma neljakäpuli asendist küljele vajudes või külili asendist end üles lükates. Isegi kui võib tunduda, et laps juba tahab istuda, ei tohiks lapsevanem teda kunagi enne istuma panna, kui laps on istumise iseseisvalt selgeks õppinud.
Mis juhtub, kui beebi liiga vara istuma panna?
Füsioterapeut hoiatab beebide ise istuma panemise eest enne, kui laps on selleks valmis. “Kui me paneme lapse viiekuuselt istuma, n-ö passiivselt, siis ta võib meil küll lühiajaliselt istuda, nii kaua kuni lihasjõudu veel jätkub, kuid selline istumine ei ole funktsionaalne,” selgitab Säilev. Passiivselt istudes on lapse keharaskus ettepoole kätel, asend ei ole stabiilne ja ta ei saa näiteks haarata kätega mänguasju. Sellest asendist ei oska laps ise ka välja tulla ja väsib ruttu.
Nii arstid kui füsioterapeudid ei poolda laste passiivset istuma panemist just seetõttu, et väikese beebi lihassidemed ei ole veel välja arenenud. Me küll seda silmaga ei näe, aga selgroolülid ja lülidevahelised diskid saavad passiivse istumise tagajärjel kannatada. Alles täiskasvanu eas võivad sellest tingitult tekkida näiteks seljavalud.
Millistel juhtudel kindlasti ei tohiks beebit istuma panna?
Kõik lapsed on erinevad ja füsioterapeut Aljona Säilev soovitab jälgida, kas beebi ka lühiajalisel istumisel kipub vajuma või mitte. Kui beebil on näiteks lihasnõrkus või kõrgenenud toonus, siis ta ei istu sümmeetriliselt ja hakkab paratamatult kohe vajuma. Sellisel juhul ei tohiks beebit istuma asetada ka lühiajaliselt.
Beebide istumise puhul hoiatatakse palju w-asendi eest. Mida tähendab W-iste ja miks see ohtlik on?
W-iste on asend, mil lapsed istuvad põlved maas, jalad kõrval. “Kui me ise istume niimoodi, siis me tunneme, kuidas meie põlved venivad ja kuidas meil on valus ja ebamugav,” kirjeldab Säilev. Sellises asendis ei soovitata lapsel püsivalt ja sageli istuda, kuna nii hakkavad põlvesidemed seespool venima. Tänu sellele on põlvesidemed nõrgemad ja lihaste areng tuleb ebaproportsionaalne – ühelt poolt nõrgemad, teiselt poolt natuke pinges ning see võib soodustada põlveliigese deformatsiooni, mis väljendub alles lapse hilisemas elus näiteks o-jalgade või x-jalgade näol.
Normaalne asend istumiseks on jalad ees. Kui laps istub vahepeal üks jalg ees ja teine painutuses, on ka see normaalne. Kui aga kipub just üks ja see sama jalg pidevalt painutuses olema, on alust kahtlustada, et tegu võib olla ülemäärase lihastoonusega. Kuna korralistel perearstivisiitidel ei pruugi arst lapse lihaste ületoonust märgata, on oluline, et lapsevanemad ise sellistest tähelepanekutest oma arstile räägiksid ja küsiksid kahtluste korral julgelt küsimusi.
