"Isegi mu laps pole mind laulmas kuulnud," tunnistas kord üks ema. Koolis oli ta laulmise oskus lihtsalt sedavõrd maha tehtud, et ta tõepoolest ei julgenud isegi oma lapsele laulda.
Mõnda inimest ei häiri tõik ebamusikaalsusest üldse. Võib laulda kõvasti ja valesti ilma igasuguste kompleksideta. Kui võõraste inimeste juuresolekul tõesti ehk aariaid laulma ei pea, võiks kodus oma lapsele laulda hoolimata kõrvale astunud elevandist, sest lapsele meeldib kuulda oma vanema häält. Tema tõesti ei tea, et sa ei tabanud kõiki noote, vaid naudib seda tuttavat, turvalist ja meeldivat häält.
Liiati väidavad psühholoogid, et laulmine tõstab enda tuju ja vallandab ajus feromoone. Mida rohkem laulda, seda paremaks läheb ka tuju.
Vähemalt mina usun seda teooriat, sest oman harjumust iga asja peale laulma hakata. Tõsi, vanemaks saades olen ma seda ohjeldama õppinud, kuid keskkoolis ärritas ma oma kaaslaseid pidevalt. Kord käratas mulle pinginaaber täie vihaga, et kas maailmas on üldse mõni sõna, mille kohta mul laulu pole. Esialgu ei meenunud küll ühtegi.
Nii oli ka loomulik, et oma lastele olen ma alati palju laulnud. Mu mehe õnnetuseks lõõritadin ma beebile tavaliselt pikki ja hingestatud ballaade, milles palju kõrgeid ja kandvaid noote. Seda, et minu hääl neid paraku ei kanna, pole üldse mõtet mainidagi. Aga lapsi see ei heidutanud. Urmas Alenderi "Rahu" sobis ka minu esituses uinumiseks täiesti ideaalselt, kuigi aknaklaasid ähvardasid samal momendil kildudeks puruneda.
Selle nädala "Beebipäeviku" episoodis külastavad Stina ja Anne beebilaulmise tundi Meero muusikus.
