Dr Martin Couney päästis oma 40-aastase karjääri jooksul ligi 7000 enneaegse beebi elu, pidades omapärast näitust. Couney näituse pealkiri oli "Vastsündinute inkubaatorid elus imikutega" ning selle huvilistele pakuti veerandi dollari eest enneolematut vaatepilti: ridade viisi tibatillukesi inimlapsi klaaskastides.
Martin Couney sündis 1869. aastal Preisimaal. Kuigi ta nimetas end arstiks, ei ole leitud tõendeid, et ta oleks kunagi meditsiini õppinud. Küll aga on teada, et umbes 40 aasta jooksul oli tema veider eksperimentaalne näitus ainsaks lootuseks New Yorki ümbruskonnas sündinud enneaegsetele beebidele.
Beebide inkubaatorid leiutati 19. sajandil Euroopas. Meditsiiniajalugu muutnud leiutise üks autoreid oli prantslasest arst Pierre-Constant Budin. 1896. aastal toimus Berliinis isevärki näitus, kus inkubaatoreid näidati avalikkusele koos reaalsete beebidega.
Kust Martin Couney sellest kõigest kuulis, pole teada. Igal juhul otsustas Couney sõita Ameerikasse ja korraldada sealgi samasuguse näituse. Kuid tema näitus jäi avatuks tervelt 40 aastaks.
1903. aastal avatigi Coney Islandil, ühe tänavavahe kaugusel Luna lõbustuspargist, veider atraktsioon: veerandi dollari eest said kõik huvilised kiigata ridade viisi inkubaatoreid, kus sees pesitsesid nii pisikesed beebid, nagu inimesed kunagi varem näinud ei olnud.
Näituse juures töötasid isegi nn sisseviskajad, kes seisid tänaval ja hüüdsid möödujatele "ärge unustage beebisid vaatama tulla" ja muud sellist. Couney oli ise alati kohal. Sarnaseid näituseid korraldas Couney oma karjääri jooksul lühiajaliselt ka mujal.
Eduka šõumehele kõrval oli Couney aga ka 6500-7000 enneaegse beebi elupäästja. Kui täna võib Couney idee tunduda enam kui kohatu, siis toona oli see ainus viis enneaegsete elude päästmiseks.
Nimelt ei osatud ega suudetud toona haiglates enneaegseid lapsi aidata. Inkubaatoreid ei olnud ega tuntud. Couney püüdis oma inkubaatoreid korduvalt erinevatele haiglatele ja isegi New Yorki osariigile maha müüa, kuid keegi ei soovinud neid osta.
Tagantjärele on spekuleeritud, et haiglad ei võtnud pakkumist vastu, sest neis puudusid inkubaatorite käsitlemiseks teadmised ja ressursid. Samuti oli tegemist ajastuga, mil puudega inimeste ellujäämust ei hinnatud. Niisiis jätkas Couney veidra šõuga, sest see oli ainus võimalus enneaegseid lapsi aidata.
Vanemad, kes olid Couney šõust kuulnud, pidid sõna otseses mõttes haiglas enneaegsena sündinud lapse kätevahele haarama ja Coney Islandile tõttama. Kõik saabuvad beebid vannitati, hõõruti alkoholiga, mässiti tugevalt tekisse ja pandi siis stabiilselt kõrget temperatuuri hoidvasse inkubaatorisse. Väidetavalt kaalus väikseim Couney hoole all elanud beebi 680 grammi.
Iga kahe tunni tagant viidi need beebid, kes imeda oskasid, näituse juures töötavale ammele rinnaga toitmiseks. Neid, kes ei osanud veel imeda, toideti lusikalt.
Beebide eest hoolitsesid meditsiiniõed, kes erinevalt Couney'st endast omasid ka õigust surmatunnistustele alla kirjutada. Meedikud teadsid, et šõu edu on otseselt seotud beebide ellujäämisega, mistõttu nad aitasid meelelahutusele igati kaasa - toitsid ja pesid beebisid maksva publiku ees. Ühel õel oli isegi kombeks külastajatele näidata, kuidas tema teemantsõrmus üleni ümber enneaegse lapse käe mahub.
Kõiki beebisid šõu ei päästnud, kuid enamik Couney juurde jõudnuist said paari kuu pärast koju. Oma elu jooksul kohtus Couney mitmete enda poolt beebina päästetud inimestega.
Üks, kelle Couney päästis, oli Lucille Horn. Ta sündis 1920. aastal kaaludes 900 grammi. Tema kaksikõde suri sünnitusel ning arstid soovitasid vanematel matustega oodata, sest surema pidi ka Lucille. Kuid Lucille isa oli Couney šõust kuulnud. Ta mähkis oma peopesale mahtuva tütre käterätikusse, võttis takso ja sõitis Couney juurde, kus Lucille peaaegu viis kuud inkubaatoris veetis. Lucille, kellest sai viie lapse ema, suri pärast pikka ja õnnelikku elu 2017. aastal, olles 96-aastane.
1943. aastal, kui Couney oli juba 73, avati New Yorki haiglas linna esimene enneaegsete osakond. Samal aastal sulges Couney oma näituse, öeldes, et tema töö on viimaks tehtud. Seitse aastat hiljem ta suri.
