"Kas ta ei saagi veel lisatoitu? Mis see Coca-Cola joomine väikelapsele ikka nii hirmus halba teha saab! Mina küll lapse pärast oma elukorraldust muutma ei hakanud! Beebil tuleb lasta nutta, kuni ta mõistab, et ei saa elus kõike mida tahab!"
Kriitika pereliikmetelt on tuttav peaaegu igale värskele, eriti noorele ja värskele emale. Ning eriti kipuvad noore ema kasvatusoskuste kohta kommentaare tegema just ämmad. Mida ämma nõuannete puhul silmas pidada? BellyBelly annab nõu:
* Pereväärtused on igas peres erinevad. Nii erinevad ka sinu ja sinu mehe lapsepõlvekodudes kehtinud reeglid. Seega püüa alati näha asju ka ämma vaatenurgast: ilmselt ei soovi ta sugugi halba ega ürita sinu autoriteeti õõnestada, ta lihtsalt on tõesti teisiti harjunud.
* Ära lükka vanavanemaid eemale. Iga laps väärib suhet oma vanaemaga! Mis siis, et sinu jaoks võib tegemist olla n-ö tüütu ämmaga. Lapse heaolu nimel püüa mehe vanematega läbi saada. Näiteks tekita ämmale tunne, et ta on teie ellu ja lapse kasvatamisse kaasatud, küsides talt nõu neutraalsetel lihtsatel teemadel.
* Jää alati rahulikuks. Kui ämma nõuanded sinu kasvatusmeetoditega kokku ei sobi, siis vasta sõbralikult, et oled nõuande eest tänulik ja paned selle kindlasti kõrvataha, kuid olete mehega leidnud meetodi, mis just selle lapse puhul paremini sobib.
* Kui ämma nõuanded kipuvad olema vananenud, siis enneta vaidlusi tutvustades oma lapse vanaemale tänapäevaseid seisukohti entusiastlikult ja sõbralikult juba eos. Näiteks räägi talle juba raseduse ajal, et tänapäeval soovitatakse lapsele rinda anda täpselt nii palju, kui beebi küsib, mitte kindla graafiku alusel - viita raamatutele ja spetsialistidele.
* Ära pane kunagi oma partnerit olukorda, kus ta tunneb, et peab sinu ja oma ema vahel valima. Räägi mehele siiralt ja ausalt, et tunned end kurblikuna, kui tema ema sinu teadmisi ja kasvatusmeetodeid õnnestab, ning et mehe enda panus - teadmised, kasvatusmeetodid, nende tänapäevasus ja üleüldse tugi on samuti äärmiselt olulised.
Kas oled olnud hädas ämma, oma ema või mõne teise vanema põlvkonna pereliikme iganenud soovituste ja kriitikaga? Kuidas sellisest abist viisakalt keelduda, kuid siiski häid suhteid hoida?
Mina enam peaaegu kaks kuud oma ämmaga ei suhtle. Kui laps sündis, siis seletas ta, kuidas tema ei hakka õpetama, kuidas meie peame oma last kasvatama, kuid oma sõnu ta sõi üsna ruttu. Kõigepealt hakkas seletama, et annaks RP-le juurde manna tummi vms. Kui laps kolme nädalane oli, käskis teha rutiini, et laps on kolm tundi üleval ja siis magab veidi ning neid kolme tunniseid ärkvel olekuid pidi olema neli. Minu jaoks absurd. Last ei tohtinud öösel enda juurde võtta - kui ärkab, anna teed/vett, mitte rinda. Alguses pooldas mees mind. Kui laps kahe poole kuune oli, nõudis ämm, et võtab lapse enda juurde seitsmeks tunniks, et mina pangu mähkmed ja piimasegu valmis. Ei kuulatud, et laps ei maga toas (väljas seisvas või liikuvas vankris magas ilusti siis) ning ei ole nõus pudelist sööma. Tema ei uskunud. Vankrit polnud nõus võtma, kuna tema ei jalutanud enda lastega ega kavatse ka lapselapsega jalutada. Lõpuks lõppes vaidlus sellega, et mees ütles, et ma annaks lapse siis kaasa (teise linna) ja läheks ise hiljem järgi, et ta ema ausõna helistab, kui laps ei söö ja ei maga. Tühja kah. Ma ise helistasin kaks korda ja siis tuli välja, et laps oli olnud viis tundi üleval ja selle aja jooksul oli 30 ml RPA söönud. Ainult. Ja magas 10 -20 min, enne kui ma ta ära viisin lõpuks. Siis vist oletati ka, et ma söödan lapse ära ja lähen ise minema. Ning õhtul internetis suheldes, kui ma oma arvamust veelkord avaldasin sellest kõigest, sõimati mind lolliks, debiilseks ja jonnakaks. Ka avalikult ühe pildi all. Sellest ajast aga hoiab mees oma ema poolele, sest mina polevat ka võlgu jäänud nagu mulle öeldi ning nii palju kui mehel võimalus on, segab lapse uned ära ja seletab, kuidas kolme ja nelja kuune laps võib vabalt olla üleval terve päev. Ning nii suutis ämm ära ussitada minu ja mu mehe suhted, mis praegu kohati üsna tuksis on.
Mulle üritas ämm ikka selgeks teha, et laps on nii väike ja annaks talle suppi või midaig lisaks, et rinnapiim ei täida kõhtu ( see oli kuskil 2 kuuselt ehk) ning siis veel, et teed peab andma. Pidevalt rääkis, et lapsel on janu, andke talle teed juua. Muidugi, mis talle veel pähe ei mahtunud oli, et laps saab d-vitamiini, seda ei pidavat kah vaja olema😀 Kuna ta seda pidevalt korrutas ja korrutas hakkas mul ka mees siis ütlema anname suppi äkki on tõesti kõht tühi, teeme talle teed, anname paar korda päevas.
Lõpuks ikkagi kuulas mees mind, et me ei pea neid asju pojale lisaks andma.
Hädas ma pole olnud küll aga püüdis ämm mulle peale suruda, et ikka lapsel peab toas olles müts peas olema ja kindlasti teki sisse mähitud, et ikka võimalikult soe oleks. Nii kaua ta seda rääkis kui mees hakkas ka juba ajudele käima, et pane lapsele ikka müts pähe jne.. Rahustasin siis mehe maha, et kui meil on toas ikka 25 kraadi sooja siis pole nagu tarvis, et laps koguaeg teki all passiks müts peas. Vaesekene higistas ennast märjaks alati kui issi või ämm käpad külge said. Seletasin ka ämmale, et toas soe ja neid asju pole tarvis, teine asi kui magab siis tekikene peale või kui just värskelt pesust tulnud siis panin teinekord mõneks ajaks õrna mütsikese.
Eks ämm ikka teinekord tahab targutada, ta juba oma isiksuselt selline kõva targutaja. Aga nüüd need vanavanaemad, need päris vanakesed eks ka nemadki jagavad nippe aga kui nad kuulevad ja näevad kui hästi ma lapsega hakkama saan ja kui tubli ta mul on. Siis kiidavad takka ja imestavad, et mul kõik nii loomulikult tuleb.