Kui vanasti räägiti lihtsalt roomamisest, siis tänapäeval tehakse vahet kahel erineval beebi arengu etapil: roomamine ja käputamine. Roomamine on see, kui beebi oskab põrandal kõhuli olles edasi liikuda, tõmmates või lükates end käte-jalgade abil. Käputamise puhul on beebi kõht maast tõstetud, ta liigub kätel ja põlvedel.
Beebidel on roomamiseks mitmeid erinevaid tehnikaid. Mõni tõukab end jalgadega edasi, teine tõmbab kätega, mõni alustab liikumist edaspidi, teine hoopis tagurpidi – jalad ees, mõni rullib end külgmisi edasi. Lapsel on suur motivatsioon liikuda ja ta teeb seda nii, kuidas saab. Täpne tehnika polegi oluline.
Roomamise oskus peaks beebile käppa saama umbes kuue- kuni kaheksakuusena, kuid roomamine on arenguetapp, mis võib tegelikult ka vahele jääda.
Peatselt pärast roomama õppimist tõuseb laps neljakäpukile: kätele ja põlvedele. Alguses beebi lihtsalt õõtsutab end selles asendis, ja see on päris naljakas vaatepilt. Mõni beebi tõuseb uue uhke oskuse omandamise järel esialgu suisa öösel unes käpuli ja vajab siis vanemate abi uuesti pikali ja magama jäämiseks.
Käputamiseks ehk käpuli edasi liikumiseks peab beebi saama hakkama parema jala ja vasaku käe ning seejärel vasaku käe ja parema jala üheaegse tõstmise ja liigutamisega.
Käputamise oskus saab beebil selgeks umbes üheksakuusena. On ka neid beebisid, kes jätavad käputamise vahele ja hakkavad kohe kõndima, kuid see pole hea variant. Käputamise arengujärgul on beebi arengus oluline roll – see toetab nii lihaste kui ka aju arengut!
Liiga vara käima hakkamine ei ole beebi arengule hea. Enne 8. elukuud pole lapse lihaste sidemed küpsed ega valmis hoidma seisva või kõndiva lapse raskust. Kuigi mõned lapsed üritavad ka juba 7-kuuselt kõndima hakta, on lapsevanemate ülesandeks sellisel juhul motiveerida last käputama, mõeldes sellele, et lapse keha ei ole füüsiliselt veel valmis kõndimiseks.
Kuidas roomamise ja käputamise arengut soodustada?
Kui spetsialistid pole soovitanud vastupidist, siis ei pea vanemad oma beebit mingil konkreetsel viisil või kindlate harjutuste abil roomama või käputama õpetama. See on arengu normaalne osa, mis juhtub ka niiöelda iseenesest. Meie ülesanne on luua beebile arenemiseks sobivad tingimused – keskkond, kus tal oleks motivatsioon ja võimalus roomamist ja käputamist harjutada.
Millised need sobivad tingimused on?
- Beebi peab saama iga päev palju põrandal kõhuliasendis mängida (võrreldes süles, lamamistoolis, käimistoolis, hüppekiiges, kandekotis, turvahällis vm olemisega). Beebi võiks põrandal olla näiteks tugevamal vaibal, sest pehme teki peal on raske pöörata, roomata, käputada.
- Ka beebi riided ja mähkmed peaksid liikumist soosima. Ema ja isa saavad oma last jälgides ise aru, kas beebil on mugav liikuda ja end jäsemetega edasi tõmmata või jäsemetele tõusta, või on näiteks püksipõlved liiga libedad või mähe liiga pussakas. Hea on, kui toas on piisavalt soe, et beebi saaks põrandal "trenni" teha ka vaid mähkme väel.
- Põrandal lapse käeulatusse jääv peaks olema ohutu – näiteks madalad pistikupesad kaetud, kassi-koera toit kõrgemale tõstetud. Parem on muuta ruum beebile ohutuks kui piirata beebi liikumisvõimalusi ruumis.
- Kui beebi pea kohal on väga põnevad mänguasjad, näiteks mängukaare all lamades, siis ei ole beebi nii motiveeritud kõhuli pöörama. Roomamise ja käputamise areng algab aga kõhuliasendist. Seega peaks beebit ümbritsevad asjad motiveerima teda kõhuli olema ja ka edasi liikuma. Üks beebide lemmikuid "mänguasju", mis roomama motiveerib, on tühi veepudel! Toreda käputamist arendava takistusraja valmistamise õpetuse leiad aga SIIT.
- Muidugi on beebile oluline, et ta poleks üksi – ta tahab olla, mängida ja harjutada koos oma pereliikmetega, kes teda sooja naeratusega toetavad ja hea sõnaga ergutavad.
Mida teha, kui tundub, et beebi ei õpi õigeaegselt roomama või käputama?
Kui beebi vajab roomama või käputama õppimisel rohkem tuge, siis saadab pere- või lastearst teid võimlema, massaaži, ujuma või füsioteraapiasse. Seal töötavad spetsialistid, kes annavad nõu, milliste harjutustega just Sinu beebi arengut ka kodus toetada.
Ajal, mil laps on beebi, tunduvad kõik verstapostid nii tähtsad ja tähistamist väärt. Seetõttu kipume oma beebi oskuseid ka teiste beebidega võrdlema. Tihti muretsema – teised meie beebigrupist juba käputavad, miks meie tibu seda ei tee?
Suures plaanis ei ole mingit vahet, kas õpib beebiea oskuseid niiöelda normi alam- või ülempiiril. Ära muretse, kuid tunne koos beebiga maailma avastamisest rõõmu!
Kui vana oli Sinu beebi, kui ta roomama hakkas? Aga käputama?
