Enneaegne beebi: Millised haigused on enneaegsetel beebidel kõige sagedasemad - Sepsis enneaegsel lapsel

Sepsiseks (veremürgistus) nimetatakse veres olevat rasket põletikku, mis on levinud üle kogu keha.

Sepsist tekitavad enamasti verre sattunud mikroobid, mis tavaliselt on pärit väliskeskkonnast, lapse enda nahalt, seedetraktist või mujalt organismis normaalselt elavate mikroobide hulgast või

kehas olevatest põletikukolletest.

 

Enneaegsetel lastel esineb sepsist 10 korda sagedamini kui ajalistena sündinutel. Vastsündinute

sepsis jaguneb varaseks ja hiliseks. Varane sepsis, mis tekib esimesel elunädalal, võib olla ka kaasasündinud - mikroobid on pääsenud lapse organismi kas platsenta kaudu või emakakaelast. Laps võib nakatuda ka sünniteedest läbitulekul. Hiline sepsis tekib 8 – 90 elupäeva jooksul. Hiline sepsis on sageli haiglatekkene e nosokomiaalne.

 

Sepsise riskifaktorid on liiga varane lootekestade rebenemine, veritsusprobleemid raseduse ajal,

raske sünnitus, põletikud ema organismis ja ema palavik raseduse või sünnituse ajal.

 

Enneaegsete vastsündinute nahk ja limaskestad on õrnad ning õhukesed, nende keemiline ja

füüsikaline kaitsevõime on nõrk ning mikroobide pääsemine organismi on oluliselt lihtsam võrreldes suuremate lastega. Enneaegse vastsündinu põletikuvastane kaitsesüsteem on ebaküps.

Esimeste tundide jooksul pärast sündi puutuvad vastsündinu nahk, ülemised hingamisteed, mao-

sooletrakt jm esmakordselt kokku ümbritseva keskkonna mikroobidega, moodustades kaitsebarjääri nn headest mikroobidest (saprofüüdid), kes takistavad põletikku tekitavate patogeensete mikroobide pääsemist organismi. Siin on väga oluline lähikontakt oma emaga. Väike enneaegne vastsündinu on nii ebaküps, et vajab ellujäämiseks kohe pärast sündi hingamise ja vereringe toetamist, hiljem toitmist veeni kaudu. Seetõttu ei ole neid lapsi võimalik ema rinnale panna. Väikesed enneaegsed vajavad intensiivset ravi ja jälgimist, sh hingamistoru kopsude kunstliku hingamise jaoks, mitmeid veenikanüüle ravimite manustamiseks, arterikanüüli vererõhu ja analüüside jälgimiseks. Kõik see loob mikroobidele soodsa võimaluse organismi tungimiseks ja seal paljunemiseks.

 

Haiguspilt on väga erinev ning sõltub põletikku põhjustava mikroobi omadustest ja lapse organismi võimest põletikule reageerida.

Kõige sagedamini tekivad:

• kehatemperatuuri liigne kõikumine;

• erinevad hingamisprobleemid, hingamispeetused e apnoed, hingeldus;

• loidus, harvem liigne nutmine ja närvilisus;

• krambid;

• liiga kiire või liiga aeglane südame löögisagedus, vererõhu langus;

• kahvatus, kollasus, marmoreeritud nahajoonis, tursunud kõhupiirkond;

• toitmishäired või toidust keeldumine, oksendamine, kõhukinnisus, kõhulahtisus.

 

Ühte kindlat analüüsi sepsise kindlakstegemiseks ei ole. Diagnoosimisel tuleb arvestada nii haiguspildi kui ka muutustega mitmetes analüüsides. Kõige sagedamini leitakse põletiku puhul vere

rakulise koostise muutusi, eriti oluline on muutunud valgevereliblede hulk, samuti C-reaktiivse

valgu hulga tõus. Mikroobi leidmiseks võetakse külviks kehavedelikke: veri, hingetoru sekreet,

uriin, seljaajuvedelik. Alati ei õnnestu haigustekitajat leida.

 

Enamasti on sepsise ravi edukas. Tähtis on võimalikult varane antibiootikumravi, et vältida lapse

organismi kahjustusi. Haiguse kahtluse korral, veel enne, kui haigust põhjustav bakter on teada,

alustatakse ravi laiatoimelise antibiootikumiga. Haiguse tekitaja selgumisel korrigeeritakse ravi

vastavalt mikroobi antibiootikumitundlikkusele.

Lisaks põhiravile vajavad sepsisega patsiendid individuaalset toetavat ravi, mis oleneb sellest, millised sümptomid lapsel esinevad. Rasketel juhtudel vajavad nad aparaadihingamist ning ravimeid südametöö ja vereringe toetamiseks.