Viimaste nädalate jooksul oleme jaganud lugusid peredest, kus sirgub kaks väikese või koguni väga väikese vanusevahega last. Toreda artiklisarja lõpetuseks jagab aga meiega oma lugu Alge, kelle lapsed on väga suure vanusevahega: 1995. aastal sündinud Siisike on praeguseks juba 20-aastane noor naine, 2014. aastal ilmavalgust näinud poeg Reto sai aga äsja üheaastaseks!
"Oma esimese lapse sain ma 20-aastaselt. Kahjuks olin ma sel hetkel ainuke, kes last soovis. Mul soovitati nii aborti teha kui ka peale sünnitust laps ära anda (kasvõi ajutiselt, kuni n-ö jalad alla saan). Ma jäin endale kindlaks ega loobunud oma lapsest mitte mingil tingimusel.
Olen alati mõelnud, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. See moto on mind elus päris palju aidanud.
Oma esimese lapse isast tean ma suhteliselt vähe. On olnud ka aeg, mil ta tundis oma tütre vastu huvi, kuid ju siis mitte piisava sihikindlusega, et ma oleks võimaldanud sel mehel oma lapse elust osa saada.
Teise lapse isaga tutvusin ma 17 aastat tagasi, kui tütar oli kolmeaastane. Toona ma teist last veel ei tahtnud ja meeski polnud lapsesaamise meelt. Möödusid mõned aastad, mina hakkasin heietama teise lapse plaane. Mees aga oli sellele kategooriliselt vastu. Ma ei käinud talle selle mõtega kunagi peale, kuna tahtsin, et ta soovini ise jõuaks. Nii ma siis harjutasin ennast mõttega, et mulle jääb mu tütar ainukeseks. Ega ma väga kurvastanud ka.
Ühel ajal aga hakkasid mehe sõbrad ümberringi isaks saama, pere looma. Võttis küll aega, aga tuli ka minu mehel lapsesaamissoov ja nii ma olengi nüüd üle 19 aasta lisaks tütrele ka poja ema.
Minu olukorras on palju plusse. Tütar Siisike on väga kiindunud oma tillukesse vennasse ja vastupidi. Armastan öelda, et nende vahel on nagu nähtamatu kummipael, sest kui õde kodus on, ei jää tilluke tegelane temast sammugi maha.
Muidugi on ka see, et vajadusel oleks hoidja olemas, kuid ma pole seda võimalust veel kordagi pidanud kasutama.
Ka see, et ma tundsin ennast teisel sünnitusel justkui esmasünnitaja, oli väga mõnus kogemus. Sain kõike tunda uuesti, nagu ma poleks seda varem teinud.
Oma olukorra miinuseid pole ma veel avastaud.
Rasedusperiood eri aegadel oli ka väga erinev. Juba tehnoloogia on 19 aastaga palju edasi jõudnud. Esimest last nägin vaid korra ultrahelis ja sealgi oli pilt üsna hägune ja segane.
Sünnitusi võin vabalt samastada. Mõlemal korral oli mu palat sebivaid asjamehi täis, üks murelikuma näoga kui teine. Esimesel korral sündis laps spagaadis, parema jala varbakesed suus ning lühikesevõitu nabanöör ümber nende. Öeldi, et see väike jalake päästis olukorra! Ämmaemand, vist kogemata, poetas sünnitusel ka lause: mis see on mis siit välja tuleb? See ehmatas omakorda mindki.
Teise lapse sünnitusele toodi ka ultraheliaparaat kohe kohale, et veenduda kus laps ja kuidas olukord on. Ka pojal oli üllatus varuks - tema nimelt keeras pepukese sünni ajaks ette. Vaesekese kannikake oli terve nädala potisinine.
Kahe sünnituse vahe seisneb võib-olla selles, et arstid on muutunud teadlikumaks ja endas kindlamaks. Vähemalt mina tundsin ennast teisel korral kindlamalt. Lisaks sellele on ju tänapäeval kasutamiseks võimalikud kõiksugused mugavused: süstid selga, mullivannid ja muu, millest mina võisin oma vererõhutõusu tõttu vaid und näha."
Aitäh Sulle, Alge, et jagasid meiega oma kogemust!
Postitus on osa Emmede Klubi uuest artiklisarjast, kus tutvustame kahe väikse vanusevahega laste saamise plusse ja miinuseid ning jagame kasulikke nippe igapäevatoimetuste hõlbustamiseks. Kuid seda kõike seekord klubiliikmete endi kogemuste kaudu! Loe artiklisarja teisi postitusi SIIT!
Mirjam
Madiken, Emmede Klubi toimetus