Oli 23.06.2015,kui läksime haiglasse ja sündis Meie teine poeg Mairon. Olime rõõmsad ja õnnelikud.
Vanem poeg (sel hetkel 1.11 kuud) oli Minu vanematega maakodus.Meil alati siis ka suguvõsaga Jaanipäev,teeme lõket .
Üks hetk (kell 20) tuli kõne,et ema ja vend tulevad Jasperiga EMOsse.Rõõmus olek teise poja üle muutus suureks mureks,et mis Jasperiga küll juhtus .
Nimelt siiani ei arvanud,et maal olev liumägi ohtlik vms oleks,alumine osa küll pole päris maasees,aga siiani polnud ju midagi juhtunud ja üldiselt Jasper oskab õigesti alla lasta. Aga seekord läks teisiti . Oli lasknud liugu nii,et jalg oli kuidagi valesti maandudes jäänud,et ei toetanud enam jalale ja nuttis . EMO-s selgus,et minu pisike 1 a.11.kuud vana poeg saab oma elu esimese kipsi jalale,kuna kukkumise tagajärjel oli mõra jalas . Olime kipsis 2,5 nädalat ,poiss õppis kipsiga kõndima kui ka jooksma - Teda lihtsalt ei peata miski.
Siin polegi midagi tarka vb öelda,aga juhtub kõigil - see oleks võinud ka juhtuda mänguväljakul,külas . Last mullikile sisse mässida ei saa,kõik asjad tuleb üle elada,kogeda.
Kujutan ette kui raske on, kui väike laps kipsiga on.
Jah,see oli raske aeg,kuna kodus oli uus beebi ja kipsiga vajas suurem rohkem abi. Aga hea,et väiksed lapsed paranevad rutu 😀
Vaatan isegi hirmuga poja kui liumäel seikleb. Martin tahaks väga igasuguseid trikke teha seal. On ka läinud jalg valesti , aga õnneks ei ole midagi juhtunud.
Kurb, et Teil selline õnnetu õnnetus juhtus ☹
Rõõm ja õnnetus käivad alati koos.. Õnneks kõik sai kiiresti korda 😉