Tihtilugu on nii, et lapsed ootavad jõuluvana. Ootavad kingitusi. Ootavad nii väga. Harjutavad luuletusi, harjutavad laule. Kuid kui suur ja karvane jõulumees viimaks kohale jõuab, siis ei julgegi laps jõuluvana juurde minna. Mida siis teha?
On loomulik, et me üritame oma last julgustada, aga paraku käib julgustamine tihtilugu last survestades või kingist ilma jäämisega ähvardades. Mine-mine, mis sa kardad! No kui luuletust lugeda ei julge, mine tee üks pai. Anna vähemalt patsu. Ega kes jõuluvana juurde ei lähe, see kinki ei saa. Roni siis jõuluvana sülle, teeme vähemalt ühe pildi?
Kas me päriselt ikka tahame oma lastele õpetada, et kommikoti või mänguasja eest on õige oma kehalisest autonoomiast loobuda, võõrale onule sülle ronida või võõrast onu katsuda, kuigi laps seda kardab või ei taha?
Aasta parima kasvatusliku Instagrami-konto @jesslapsed autor Merilin Mandel on taaskord kirja pannud kuldsed õpetussõnad.
"Isegi siis, kui jõuluvana on nii nunnu ja tulukesed on nii kihvtid ja laps enne ju nii väga tahtis ja sa ise oled ka vaimusilmas ette kujutanud, kui ägeda pildi sellest saab, ja sa TEAD, et ta oleks pärast sulle tänulik selle kogemuse eest - isegi siis on lapse tungiv suunamine kedagi katsuma tema kehalise autonoomia eiramine. See on üks kasvatuslik aspekt, mida meie lapsepõlves reeglina väga ei osatud märgata: millise sõnumi ma talle saadan, kui ta ei taha teha kalli/pai/musi/patsu, aga ta peab - kuna muidu teine täiskasvanu muutuks kurvaks või solvuks?"
Merilin selgitab, et tegelikult pole asi ainult jõuluvanas - ka külast ära minevale vanaemale või vanatädile ei tohiks survestada last kalli-kalli andma, kui laps seda parasjagu ei taha. "Sest vanaema nii kurvastab muidu," pole argument. See saadab lapsele sõnumi, et tema tunded on vähem olulised kui teiste täiskasvanute tunded ning teiste inimeste soovid tuleb täita ka oma kehalise autonoomia arvelt, isegi kui seda ise ei taha - muidu vead ju teisi alt.
Selleks ajaks, kui lapsest on sirgunud teismeline, on muster juba juurdunud. Kuid siis ei kasuta seda mustrit enam ära pereliikmed ja jõuluvanad, vaid erinevad inimesed.
Lapsel on alati õigus ise otsustada, kas ta tahab kedagi katsuda, kellelegi kalli anda või patsu teha. Lapsel on alati õigus karta ning lapsel on alati õigus eelistada lõbusatest tegevustest mitte osa võtta, kui tegevus lapsele ebamugavust või hirmu teeb.
Mida siis lapsele jõuluvana juurde mineku kohta öelda? Merilin soovitab lapselt küsida: "Kas sa jõuluvanale patsu tahad teha?" Kui laps ei taha, siis vastata: "See on okei, sa võid minuga siin olla". Ja kingituse saavad kõik lapsed, mitte ainult need, kes julgevad võõrast onu katsuda!
