Rohkem kui kunagi varem ajaloos täidavad täiskasvanud laste päevi koolitööde, huviringide ja kõiksugu muude arendavate tegevustega. Organiseeritud tegevuste rohkus tähendab paratamatult seda, et lastel on aina vähem aega vabalt mägida. Me teeme seda, sest me tahame oma lastele head – tahame, et neist kasvaks võimekad täiskasvanud. Kuid kas võib olla, et me oleme eksinud, ja lastel vabalt areneda laskmise asemel arendamine on teinud rohkem kurja kui kasu?
Sel teemal arutleb uue populaarteadusliku raamatu "Inimkond. Paljutõotav ajalugu" autor Rutger Bregman, kes leiab, et laste vabaduste piiramine ja vaba mängu takistamine ei aita laste arengule kaasa, vaid pärsib seda. Ta toob näiteid olukorrast, kuhu me oleme jõudnud:
- 1971. aastal jalutas 80 protsenti Briti seitsme- ja kaheksaaastaseid lapsi ise kooli ja tagasi. Täna teevad seda vaid 10 protsenti lastest.
- Ühe hiljutise rahvusvahelise uuringu tulemused näitavad, et vangid veedavad rohkem aega õues kui tänapäeva lapsed.
- Michigani ülikooli teadlased leidsid, et aastail 1981-1997 kasvas laste koolis veedetud aeg 18 protsenti ja kodutööle kuluv aeg 145 protsenti.
- Hollandis leidsid teadlased 2018. aastal, et kolm last kümnest mängib õues vaid kord nädalas või üldse mitte.
Kõige suurem muutus laste eludes on aga see, kui palju aega veedavad lapsed oma vanematega. Ühest küljest räägitakse ju palju sellest, et 21. sajandi vanemad veedavad oma lastega liiga vähe aega ning lastega tuleks rohkem koos olla. Bregman juhib aga tähelepanu vastupidisele tendentsile ajaloos: mitte kunagi varem pole täiskasvanud veetnud nii palju aega lastele lugedes, lastega kodutöid tehes, lapsi trenni viies jms. Huvitav näide: tänased töötavad emad veedavad oma lastega rohkem aega koos, kui kodused emad 1970ndatel!
Mis selles kõiges siis halba on? Aga ikka see, et mida rohkem täiskasvanute (kasvõi oma vanemate) poolt koordineeritud tegevusi, seda vähem vaba mängu! Etteantud mäng (näiteks huviringides) võib olla põnev, tore ja arendav, kuid see ei asenda vaba mängu. Evolutsiooniliselt on vaba mäng inimeseks kasvamise juures üks olulisemaid asju - vabalt omavahel mängides areneb lapse uudishimu, ta õpib läbi mängu oma huvist maailma tundma, nii arenevad sotsiaalsete suhete oskused, nii areneb loov mõtlemine ja oskus ise oma igavust peletada. Ka kõik ülejäänud imetajate liigid mängivad – mitte lihtsalt ajaviiteks, vaid mäng ongi see, mille läbi nad toimivaks täiskasvanuks saavad!
Bregman kirjutab oma raamatus, et inimkonna ajaloos on said lapsed küttide ja korilaste ajal mängida nii palju, kui nad ise tahtsid – varahommikust hilisõhtuni! Koos põllumajandusega tuli aga ka arusaam, et lapsed ei kasva ise, neid on vaja arendada. Alguse sai haridussüsteem. Lapsed kaotasid võimaluse vabalt mängida, ning mitmetel ajaloo perioodidel mitmetes maailma paikades koheldi lapsi nagu tillkesi vange. Head ajad naasid 19. sajandi lõpus – 20. sajandi lapsed käisid küll koolis, kuid nad said ka väga palju lihtsalt vabalt mängida hoovides, külades, tänavail, omavahel. Keegi ei valvanud neid, keegi ei mikrojuhtinud nende vaba aega. Sellist lapsepõlve mäletavad veel ka paljud meist, tänastest lapsevanematest.
Laste jaoks head ajad hakkasid aga taas lõppema juba 1980ndatel. Pered on sellest peale muutunud läänemaailmas üha väiksemaks ning surve vanematele kasvatada igast lapsest eriti haruldane inimene aina suuremaks.
Vanemate soov, et laps oleks väga hästi kasvatatud ja eriti hästi arendatud, seega tulevikus edukas, hästimaksval töökohal ja ühiskonnas hinnatud, on igati arusaadav. Küsitav on hoopis see, kas laste elust vaba mängu eemaldamine ja täiskasvanute poolt juhitud ajaga asendamine ikka viib suures plaanis oodatud tulemuseni?
Bregman sõnastab sama küsimuse nii: kas me ikka tahame ühiskonda, mis koosneb tulemustele orienteeritud, reegleid järgivatest, oravarattas jooksvatest inimestest, kes veedavad aina vähem aega õues, kes unistavad vähem, julgevad vähem, fantaseerivad ja avastavad vähem? Fakt on see, et laste füüsilist ja vaimset heaolu tõstab just vaba mäng!
Muidugi on palju asju, mida iga pere saab ise ära teha, et laps saaks kasvada mängides. Maast madalast vähem täiskasvanu juhitud arendavate üleannete lahendamist, rohkem lapse julgustamist ja toetamist ise mängimise ja ise tegevuste leidmise teel. Vähem ettetehtud mänguasju. Võimalus ise kooli ja tagasi käia, isegi kui laps ise seda alguses ei viitsi. Vähem huviringe, rohkem aega õues, pööningul, keldris, kuuris ja kõikvõimalikes kolakambreis teiste lastega mängimiseks.
Bregman toob aga mitmeid näiteid, kuidas me saaksime ühiskonnana lastele vaba mängu tagasi anda. Esimene neist – asendades võimalikult ohutuks tehtud struktureeritud mänguväljakud vabade mängualadega (mis täiskasvanutele võivad küll mahajäätud ehitisi või kolaväljakuid meenutada). Teiseks – koolid, kus tulemuste saavutamisest olulisem on lapses õppimise ja maailma vastu huvi tekitav ning ettevõtlikkuse arengut toetav protsess. Täiskasvanud, kes ei ütle käsuna ette, kuidas peab, vaid toetavad last loomuliku arengu teel.
Bregmani sõnul ei ole küsimus selles, kas lapsed saavad vabadusega hakkama (me tegelikult teame juba mitmete edukate näidete najal, et saavad), vaid kas täiskasvanud on piisavalt julged, et lastele vabadus anda? Ja see küsimus on eriti oluline täna, mil oravarattas ettekirjutatud edu poole püüdlev inimkond on enam depressioonis ja ärev kui kunagi varem.
Mida Sina arvad: kas tänapäeval kasvatatakse ja arendatakse lapsi liiga palju ning lapsed vajaksid taas rohkem aega lihtsalt vabalt mängimiseks?
