Viimastel päevadel on ka Eestis kütnud kirgi teema, kas oma lapsi on lubatud huultele suudelda või ei. Kahjuks peab tõdema, et ka psühholoogid ja kasvatusteadlased pole selles ühel nõul, kirjutab DailyMail.
Ameerika lastepsühholoog Charlotte Reznick ütles aastal 2010, et ka kerge musi huultele võib lapsed segadusse ajada. “Kui te juba alustate oma lapse huultele musitamist, siis millal on õige hetk lõpetada?” küsib ta. “Lapsed saavad neli või viis või kuus ja hakkavad avastama oma seksuaalsust, mõni neist teeb seda varemgi. Nende laste puhul võib suudlus huultele olla stimuleeriv.”
Isegi kui varane seksuaalne areng pole probleemiks arvab psühholoog, et huultele suudlemine peaks toimuma ainult vanemate vahel. “Lapsed ju näevad, kui ema suudleb isa või vastupidi. Mida ta siis mõtlema hakkab, kui vanem teda suudleb?”
Sydney lastepsühholoog Fiona Martin vaidleb aga vastu öeldes: “Väita, et vanemate poolt lapsele antud musi on seksuaalse alatooniga, on absurdne.” Tema sõnul on normaalne ja tervislik näidata välja, et oma lapsest hoolitakse - suudlus annab lapsele mõista, et ta on armastatud. Martin väidab, et lastel keda on lapsepõlves huultele suudeldud, ei ole kunagi esinenud sellega seonduvaid psühholoogilisi probleeme.
Sama väidab ka kliiniline psühholoog Heather Irvine-Rundle. “Oma laste huultele suudlemises pole midagi seksuaalset,” ütleb ta. “Kui lapsed kasvavad, annavad nad ise märku, mis hetkest selline armastuse väljendamine nende jaoks ebamugavaks muutub.” Ta lükkab ümber Reznicki väite, et lapsed võivad segadusse sattuda. “Väikelaps keda veel rinnaga toidetakse, ei kõnni ju tänaval suvaliste täiskasvanute juurde ja ei palu piima. Tegemist on vanema-lapse kiindumussuhtega, mitte millegi seksuaalsega,” sõnab ta.
