"Rattasõit lapsega on täielik võit. See on ainuke hetk päevas, kui ma saan oma tütrega päriselt rääkida, nii et mul pole vaja midagi muud teha ja tema ei saa ära joosta. Räägime maad ja ilmad kokku. Jube mõnus on," kirjeldab oma kogemust Emmede Klubi lugeja Liis.
"Ma mitu aastat kartsin pealinnas rattaga sõita, aga pärast esimest proovimist olin fänn. Nii mugav on - ei mingeid bussiaegu ega rabelevat last, keda pool aega süles tassima peab. Mõnus etapp vankri ja isekõndiva lapse vahel. Tasakaalu hoidmine lapsega on isegi kergem kui üksinda. Lapsega olen ka ettevaatlikum liikleja - lähen teeületamiseks ikka rattalt maha, ei sõelu autode vahel," kiidab Liis.
Rattasõit on kasulik nii sinu kui ka meie planeedi tervisele. Lapselegi tuleb värskes õhus maailma uudistamine tunduvalt enam kasuks kui autoaknast välja vaatamine. Et suvi on algamas ja seega tagumine aeg ratas kuurist välja ajada käes, küsisime lapse rattatoolis sõidutamise kohta pisut asjalikku nõu aastaringse igapäevaratturi, kahe lapse isa ja "Eesti rattarikkaks!" grupi aktivisti Tarmo Rasmanni käest.
Millises kaalu- ja vanusevahemikus võiks lapsi rattatoolis sõidutada?
Alumine vanusepiir võiks olla umbes esimese sünnipäeva kandis - selleks ajaks peaks laps igatpidi piisavalt tugev olema, et jaksab toolis korralikult istuda. Julgemate ja tugevamate laste vanemad alustavad ka üheksa-kümne kuu vanuste lastega. Väikeste sõitjate puhul on tihti probleemiks see, et laps jääb väga kiiresti magama - kui tool pole piisavalt toetav, võib ta uinudes vajuda üsna ebamugavasse asendisse.
Ülemist vanusepiiri välja tuua ei saa. Igal konkreetsel toolil on oma kaalupiirang, millest tuleb lähtuda. Ka iga lapsevanema jaks koorma vedamisel on erinev. Siiski, nelja-viie aastane laps võiks juba hakata lühemaid ja mõõdukas tempos sõite iseseisvalt oma rattal kaasa tegema.
Milliseid nõudeid tuleb lapse rattatoolis sõidutamisel järgida?
Laps peab kindlasti tooli saama korralikult istuma, rihmad õigeks reguleeritud ja korralikult kinni. Sama kehtib ka lapse kiivri kohta - see peab olema paraja suurusega ja õigesti reguleeritud. Lapse jaoks on kiiver ka liiklusseaduse järgi kohustuslik.
Üleüldse tuleb kasuks liiklusseaduse tundmine nii enda õiguste kui kohustuste osas. Näiteks on hea teada, et jalgrattal väikelast vedades on jalgratturil täielik õigus liigelda kõnniteel, kuhu täiskasvanud jalgratturil üldjuhul asja ei ole. Samuti ei ole hetkel kehtiva seaduse järgi vaja vöötraja ületamiseks rattalt maha tulla, AGA sel juhul ei pea ka autod jalgratturile teed andma - see on ohtlik olukord, kuhu koos lapsega pole end mõistlik panna.
Mina soovitaksin rattatooli kasutada igapäevases kulgemises: lasteaeda, tööle, poodi jne. Samas lapse enda taha kinnitatavas toolis kümnekilomeetrisele tervisesõidule kaasa võtmine on mulle isiklikult natuke vastumeelne, sest mulle tundub, et see plaan arvestab vaid vanema vajadusi - lapsele ei paku isa-ema higise selja vahtimine ju midagi.
Lapse riietamisel tuleb kindlasti arvestada, et ratta seljas väntav lapsevanem teeb endale ise liigutamisega sooja, aga laps istub liikumatult paigal ja vajab seega paksemaid riideid kui lapsevanem. Ettepoole kinnitatavas toolis on lapsel jahedam kui tahapoole kinnitatavas toolis, kus ema või isa keha pakub lapsele sõidutuule eest varju.
Kas lapse rattatoolis sõidutamisega käivad kaasas ka ohud?
Last rattatoolis vedades käitub ratas kindlasti teistmoodi kui üksi sõites, sest üsnagi kõrgel asuv lisaraskus viib raskuskeskmed ja tasakaalupunktid hoopis teistesse kohtadesse. Lihtsalt öeldes: hoopis teistsugune tunne on sõita. Seega tasuks esimesed katsetused kindlasti teha näiteks parkimisplatsil, et vältida ebameeldivaid üllatusi liiklusdžunglis.
Teine oluline ohukoht on lapse rattatooli panemine ja sealt ära võtmine. Ratas võib koos lapsega üsna kergesti ümber minna. Seepärast ei tohi last mingil juhul rattatooli üksi jätta - sellest ei piisa, et ratas on millegi vastu toetatud või seisab tugijala najal. Lapse jaoks on koos rattaga kukkumine üsna valus, kuna kõrgust on üksjagu ja rihmadega toolis kinni olev laps ei saa kukkumist kuidagi paremat asendit võttes pehmendada.
Kas midagi on seadusega kohustatud-keelatud ka?
Olulisim on vast see, et rattatoolis veetaval lapsel peab kindlasti peas olema kiiver.
Lisaks räägib liiklusseadus ka sellest, et lapsi tohib rattal vedada vaid selleks ettenähtud toolides, seega paarikümne aasta eest harrastamisel olnud laste pakiraamil või pulgal vedamine on liikluses keelatud.
Pakiraamile kinnitatava tooli puhul tuleb kindlasti silmas pidada seda, et lisaks tooli kaalupiirangule on ka pakiraamil endal kaalupiirand, mis enamasti on 25 kg. Selle sisse peavad mahtuma nii tooli enda kaal kui ka lapse kaal. Ning olgem ausad - valdav enamus pakiraame näevad välja sellised, et ma ei julgeks sinna isegi 25 kg peale panna.
Kas rattatool sobib igasuguse ratta külge? Mida enda ratta puhul tuleks silmas pidada või üle vaadata?
Mida sportlikum on ratas, seda keerulisem on seda lapsetooliga paaritada. Linnaratastega on üldiselt lihtsam, kuid ka siin on rattal ja rattal vahe. Paljud meil müüdavad linnarattad on praktilise kasutuse mõttes kesise väärtusega, sest pole neil mugavat kohta, kuhu rattatooli kinnitada või võimalusi näiteks poekottide vedamiseks.
Ideaalsed on pika ja laialdase rattasõidutraditsiooniga riikidest pärinevad rattad, näiteks Hollandi ja Taani toodang. Hollandis on tootjatel tihti mudelivalikus eraldi kategooria “emmerattaid” (hollandi keeles moederfiets/mamafiets), mis on disainitud algusest peale mõttega kahe lapsetooli ja lapse jaoks - üks ette ja teine taha.
Täiskasvanu sadula taha kinnitatavad rattatoolid on vähenõudlikumad ja neid saab mingil moel tõesti kinnitada pea iga ratta külge. Eesmiste toolidega on aga keerulisem - olenevalt kinnituse tüübist ei pruugi mõnda tooli mõne ratta külge üldse olla võimalik kinnitada. Lisaks tuleb vaadata, et lenkstangi ja sadula vahele jääks piisavalt ruumi nii lapse tooli kui ka vanema põlvede jaoks. Eesmiste toolide jaoks on kindlasti paremad püstise sõiduasendiga rattad - siis jääb lapsele rohkem ruumi. Väga sportliku ja madala sõiduasendiga ratta puhul on lapsevanem sunnitud oma vaesel lapsel seljas aelema.
Mis vahe üldse on vanema ette ja vanema taha kinnitatavatel toolidel, mis on nende toolide erinevused ja kumba eelistada?
Minu isiklik eelistus on ettepoole kinnituvad toolid. Esiteks on laps siis kogu aeg vanema silma all, vanem näeb millega ta tegeleb, mis tujus ta on ja saab lapsega hõlpsalt suhelda. Teiseks usun ma, et ka lapsel endal on lõbusam, kui ta näeb mis ümberringi toimub ning ei ole sunnitud kogu rattasõidu vaid oma vanema selga vaatama.
Tuleb arvestada, et ettepoole kinnituvad toolid on tihti mõõtmetelt väiksemad ja seetõttu ei pruugi ka pakkuda lapsele sama palju tuge kui suuremad seljatagused toolid. Pea kõik eesmised toolid, mida olen näinud, panevad kaalupiiriks 15 kg ja soovituslikuks vanuseks kuni 3 aastat. Ka paigaldamise suhtes on nad märksa kapriissemad kui tagumised toolid.
Tagumised toolid on lihtsad, loogilised ja kindla peale minek, aga... :)
Lisaks klassikalistele rattatoolidele on lapse rattal vedamiseks ka muid võimalusi. Minul endal on näiteks rattal hoopis lapse jaoks lisasadul koos jalatugedega. Selline lahendus eeldab muidugi last, kes on piisavalt vana ja rahulik, et saab aru vajadusest end ise seal sadulas hoida ja ei hakka tegema ootamatuid rumalusi. Minul on vanem poiss seal sadulas sõitnud alates teisest eluaastast ning probleeme pole olnud.
Eestis on hiljuti turule tulnud küll veidike krõbeda hinnaga, aga universaalne lahendus nimega Nööpsadul.
On Sul veel nõuanded rattatooli valimiseks?
Mina soovitaks eelkõige vaadata mis turul saada on ning seejärel nende saadaolevate toolide kohta internetist kasutajate ülevaateid ja hinnanguid otsida. See annab pildi konkreetse mudeli plussidest ja miinustest.
Üks saitidest, mida kindlasti julgen soovitada, on Two Wheeling Tots.
(Foto: Tarmo oma perega. Erakogu)
Millised on Sinu ja Sinu lapse kogemusel ühise rattasõidu plussid? Milliseid nõuandeid annaksid algajale?
