Eile kaitses Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi doktorant Elyna Nevski doktoritööd, milles keskendus väikelaste digimängule. Täpsemalt sellele, mida kuni kolmeaastased väikelapsed nutiseadmes teevad ning kuidas pereliikmed neid sealjuures juhendavad.
Väikelapsed elavad meediarikastes kodudes ja puutuvad juba esimeseks eluaastaks kokku erinevate puutetundlike ekraanide ja digivahenditega. Väitekirjast selgub, mida sagedamini kasutab nutiseadmeid vanem, seda sagedamini teeb seda ka laps.
„Kodus olevate seadmete hulk ja kättesaadavus ei määra seda, miks väikelapsele nutivahendit lubatakse, vaid määrav on lapse vanus, vanemate uskumused ja hoiakud tehnoloogia suhtes, samuti vanemate varasemad kogemused ja eeskuju,“ selgitab doktoritöö autor Elyna Nevski.
Doktoritööst selgus, et lapsevanemad tunnevad end väikelaste juhendamisel ebakindlalt ning otsivad ja ootavad abi ning soovitusi, kuidas enda rolli paremini täita. Nevski toobki väitekirja olulise tulemusena välja selle, et vanemad vajaksid nii lasteaiaõpetajatelt kui ka lastearstide tuge, et teada, kui kaua näiteks laps tohib nutiseadet kasutada, kuidas kehtestada kokkuleppeid ja säilitada distsipliini. Samuti soovitusi, milliseid rakendusi kasutada, et need oleksid lapsele eakohased ja arendavad.
Õdede-vendade roll
Elyna Nevski uuris oma väitekirjas 400 Eesti lapsevanemat, kel kodus kasvamas alla kolmeaastane laps ja tegi lisaks neljaliikmelise perekonna juures üheksakuulise vaatluse koos intervjuudega. Mõlemast uurimusest tuli muuhulgas välja, et vanemate kõrval on oluline roll ka suurematel õdedel-vendadel, sest nad on enesekindlamad ja iseseisvamad nutiseadme kasutajad ning seeläbi mõjutavad väikelaste nutiseadme kasutamist.
Väikelaste digimängu uurimine ja kaardistamine on väitekirja autori sõnul oluline, sest tänased lapsed on aktiivsed meediasisu tarbijad ning digimängu algatajad ja osalised. Samas ei soovita eksperdid Nevski kinnitusel alla pooleteiseaastastel lastel üldse ekraanimeediat tarbida, sest väikelapse ekraanilt õppimise võime on vähese elukogemuse ja veel arenemata võimete tõttu puudulik.
Samas, kui vanem on selle otsuse ikkagi teinud, on oluline keskenduda sellele, mida ta seadmega teeb (nt millist sisu tarbib) ning kuidas teda sealjuures juhendatakse. Lapsevanemad usuvad ekraani arendavasse ja hariduslikku rolli ning näevad nutivahendites meeleolukat aja veetmise võimalust, mis sageli täidab ka lapsehoidja rolli. Siiski ei ole ükski tehnoloogiline vahend ja hästi disainitud nutirakendus väikelast arendav, kui selle kasutamisel last ei juhendata ja sisu talle ei selgitata, kinnitab Nevski.
Väitekiri pakub praktilist väärtust eelkõige perekasvatusele, andes vanematele soovitusi, kuidas väikelapse digimängu juhendada ning mida sealjuures arvestada. Doktoritöö tulemused on olulised ka alusharidusele (pedagoogid ja õpetajakoolitus), tuues esile digimängu osatähtsust lapse arengus ning pakkudes ka tööriistu, mis võimaldavad hinnata ja analüüsida väikelaste koostööd, suhtlemist, mängu, õppimist ja arengut digimängu kontekstis.
Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi doktorandi Elyna Nevski väitekiri kannab pealkirja „0-3 aastaste laste digimäng ning selle sotsiaalne vahendamine“. Avalik kaitsmine toimus neljapäeval, 4. juulil 2019.
Doktoritöö juhendajad on Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi kasvatusteadlane Kristi Vinter-Nemvalts ja Tartu Ülikooli professor Andra Siibak. Oponendid on Tartu Ülikooli professor Veronika Kalmus ning Helsingi Ülikooli professor Erika Löfström. Doktoritöö on kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu keskkonnas ETERA.
Kas ja kui tihti kasutab nutiseadmeid Sinu väikelaps? Mida ta sealt vaatab?
