"Meie aasta ja kümne kuu vanuse pojaga juhtub koguaeg midagi. Meie poja õppis trepist üles-alla käimise juba aasta tagasi selgeks, kuid siiani tuleb teda pidevalt manitseda ettevaatlikkusele.
Kaks korda on ta trepist alla kukkunud. Esimesel korral olid meil külalised. Laps, kes oli juba üsnagi väsinud, hakkas magama minema. Jalake astus astmest kuidagi mööda ja nii ta alla trepist veereski. Mäletan sellest ainult nii palju, et šokist surusin käed silmadele ja karjusin. Õnneks on isad teistsugused - issi püüdis poja poole trepi pealt kinni. Veel nädalaid meenutas seda hirmsat seika väike muhk.
Teine kord oli asi juba hullem. Pojake otsustas ülemisel trepiastmel jonnima hakata ja nagu ikka, peaga vehkima hakata. Tasakaalu kaotades kukkus ta küll ainult neli astet allapoole, kuid kaotas kukkumise käigus siiski killukese hambast. Ehk on nendest õnnetustest niigi palju kasu olnud, et laps on edaspidi treppidel ettevaatlik olnud.
Lõpetuseks võin öelda, et seesama väike Pätu võlub koheselt kõik inimesed on olemusega ära. Ta lihtsalt on selline särav ja aktiivne.
Postitus on osa Emmede Klubi teemanädalast "Ohud ja laste turvalisus kodus", mille jooksul tutvustame nelja levinud õnnetust, mis lastega turvaliste koduseinte vahel juhtuda võivad, jagame kogemusi juhtunud õnnetustest ja kodu turvalisemaks muutmisest ning uurime millised on vanematele seadusega pandud kohustused laste turvalisuse tagamisel.
Oma lugusid saate teiste lugejatega jagada nii blogipostituste kujul („Lisa artikkel“) kui ka meili teel – loo saate teele panna aadressil mirjam.hunt@emmedeklubi.ee ning soovi korral tagame teie täieliku anonüümsuse. Milline on teie peres juhtunud (õpetlik) õnnetus, mida Sina teiste lugejatega jagada tahaksid?
Mirjam
Irinaaa
eveliiy