Palju levib arvamust, et sünnijärjekord peres määrab selle, milliseks kujunevad laste iseloomud. Keskmiste laste kohta oletatakse, et nad on enamasti kõrvalejäetud ja saavad teistest vähem tähelepanu. Kas «keskmise lapse sündroom» on päriselt olemas?
Lastel tuleb kasvades ette lõpmata palju probleeme ja raskusi. Iga olukorda pole aga mõtet sündroomiks nimetada, sest selle taga võib olla hoopiski palju positiivset, vahendab Naine24.
Doktor Catherine Salmon ja Katrin Schumann kirjutasid ühiselt raamatu «The Secret Power of Middle Children» («Keskmiste laste salajõud»), milles nad käsitlevad mõningaid keskmistele lastele omistatud stereotüüpe.
Levinud stereotüübid keskmiste laste kohta
Tavaliselt öeldakse, et lapsel on «keskmise lapse sündroom» siis, kui ta on:
- unarusse jäetud,
- tähelepanuta,
- trotslik,
- väheambitsioonikas,
- pessimistlik, küüniline või negatiivne,
- mitte eriti jutukas või seltsiv,
- käitub nagu «viies ratas vankri all» (ehk nagu Lisa «Simpsonites»).
Keskmine laps tegelikult
Salmoni ja Schumanni kirjelduse järgi on keskmine laps:
- hea meeskonnamängija,
- seltsiv,
- koostööaldis,
- sõprussuhetes usaldav,
- hea juht,
- tugev loominguline mõtleja,
- allub vähem survele olla selline nagu kõik teised,
- kaastundlik.
Ka keskmised lapsed on ambitsioonikad nagu esiklapsed, kuid teistel aladel. Sageli keskenduvad keskmised lapsed teemadele ja probleemidele, mis on seotud õigluse või aususega. Esiklapsed eelistavad aga pigem võimu ja head mainet. Kuna keskmised lapsed näevad probleeme mitmekülgsemalt, on nad tihti osavad konfliktilahendajad.
Keskmistel lastel võib olla madalam enesehinnang kui esiklastel ja pesamunadel, sest kodus hinnatakse nende ainulaadsust vähem ja neile ei pöörata ka võrreldes teistega nii palju tähelepanu. See võib olla aga just hea, sest nad pole sel juhul ka nii enesekesksed kui teised.
Madiken, Emmede Klubi toimetus