Ükski oma last armastav vanem ei soovi oma lapse peale karjuda. Kuid kui su laps suudab päeva jooksul korraldada ridamisi terve hulga asju, mis sind kurjaks teevad, kipub ka su hääl liiga kergelt valjuks minema. Psühholoogid ütlevad, et me karjume seepärast, et meile tundub, et meid ei kuulata.
Järgi plaani
Väga palju närvipinget tekitavad olukorrad, kus on kiire. Kui sa tead ette, et su laps kipub toidulauas söömise asemel unistama või avastab alles hommikul, et ta jättis eelmisel korral oma higised trenniriided kotti ja nüüd pole tal midagi selga panna, planeeri oma asju rohkem ette ning jäta nendeks tegevusteks rohkem aega. Koosta nimekirjad asjadest, milliseid asju on vaja mingil päeval teha ja meelde jätta ning valmistu aegsasti ette. Siis jääb ära ka viimase minuti närvipinge.
Kindlad ootused
Eelkooliealine kipub unustama, et ta peaks igapäevaselt oma tuba koristama. Ta ei ole pahatahtlik ja see on tema eas normaalne, seega ei aita tema peale karjumine. Seadke kohustustele kindlad eesmärgid, mis on vastavuses lapse võimetega. Isegi ei laps ei suuda koristada tuba nii nagu sulle meeldiks, ära anna järele kiusatusele kõike ise teha. Väikeste eesmärkide haaval jõuate te tulemusteni.
Ole eeskuju
Kui sa ühel päeval last venna või õe peale samal toonil ja samade väljenditega karjumas kuuled, on see väga halb tunne. Et seda ennetada, tuleta endale koguaeg meelde, et sinu käitumine on see, millest su lapsed eeskuju võtavad. Kas sa tahaksid, et su laps kellegi peale nii karjuks? Aga sinu enda peale?
Hoiata last
Mõnikord võivad su emotsioonid olla nii tugevad, et sa lihtsalt ei suuda neid enam vaos hoida. Kui sa seda tajud, ütle lapsele, et sa oled ta peale nii vihane, et parem on kui ta toast ära läheb, sest sa ei taha tema peale karjuda. See õpetab lapsele, et isegi kui ta on väga vihane, tuleb oma emotsioonide eest vastutada.
Keskendu teistele asjadele
Sa tuled koju ja avastad, et maja on segamini, nõud pesemata ja lastel kodutööd tegemata ning on loomulik, et sa oled väga vihane. Kuid selle asemel, et vihast röökides mööda tube ringi tuustida ja tagajärgi likvideerida, tee momendiks midagi, mis sind rahustaks, et saaksid enesekontrolli taastada.
Pea meeles, et sa oled autoriteet
Kas sa ise austaksid kedagi, kes vihast vahutades sinu peale karjub? Ei. Kuid sa oled oma laste jaoks siiski autoriteet ning selline käitumine alandab sinu eneseväärikust. Sa ei saa oma lastelt nende peale karjudes eeldada, et nad sind austaksid, kuid andes eeskuju tasakaaluka ja vastutustundliku vanemana, austavad nad sind kõige enam.
Hoia oma häält alati normaalsena
Isegi siis kui sa pole vihane, võid sa kasutada valjemat häält näiteks siis kui lapsi õuest tuppa kutsud. Kui sa oma häält alati kontrollid ja vaiksena hoiad, tekib sellest harjumus ja sa ei kipu ka stressiolukordades nii kergelt oma häält tõstma. Liiati on hea harjumus rääkida oma pereliikmega ainult siis kui te ühes ruumis olete, mitte ühest toast teise karjuda.
Mõtle nagu õpetaja
Hea õpetaja ei võta lapse käitumist kunagi isiklikult, vaid näeb seda kui isikliku õppimise võimalust. Seega, järgmine kord kui su laps sinu jaoks lubamatult käitub, küsi endalt, mida ta peab õppima, et selliseid olukordi edaspidi vältida ning kuidas sa seda talle õpetada saaksid.
Saavuta lähikontakt
Selleks, et su laps sind ja su jutu mõtet tõesti kuulaks, pead sa saama tema täieliku tähelepanu. Mine tema juurde, vaata talle silma ning räägi temaga konkreetselt.
Kujutle, et te pole üksi
Kujutle, kuidas sa käituksid samas olukorras siis kui teiega koos oleks keegi teine. Kui sa mõtled sellele, kuidas su käitumine teistele inimestele tundub, saad sa ka ise aru, mida sa valesti teinud oled.
