Jonnihoog on ootamatu ja intensiivne nagu suvetorm.
Üks hetk naudib laps koos Sinuga kohvikus lõunasööki, järgmisel hakkab nuuksuma ja vinguma ning seejärel täiest kõrist karjuma - seda kõike selle pärast ,et tema joogikõrs on painutatud. 1-3 aastastel lastel esineb selliseid episoode kõige sagedamini.
Kuigi Sa võid muretseda, et kasvatad väikest türanni, ära muretse - sellises eas üldiselt lapsed veel manipulatsiooni eesmärgil ei jonni.
Tõenäolisemalt löövad lapsel lained pettumusest üle pea kokku. Su laps mõistab kuuldud juttu üha rohkem, aga tema oskus sõnadega vastata on veel limiteeritud. Ja kui laps ei saa öelda, mida ta tunneb või tahab, tema pettumus kasvab.
Kuidas raevuhooga toime tulla?
Jää rahulikuks!
Raevuhoog ei ole ilus vaatepilt. Lisaks löömisele, karjumisele ja maas vähkremisele, võib lapse repertuaari kuuluda ka asjade loopimine ja isegi oma hinge näost siniseks muutumiseni kinni hoidmine.
Kui laps on jonnihoos, on üsna tõenäoline, et ta ei kuula mõistlikku juttu, aga reageerib karjumisele ja ähvardamisele negatiivselt.
Hea idee on jonnihoo ajal lihtsalt lapse lähedal istuda ja temaga koos olla. Toast välja trampimine- ükskõik, kui ahvatlev see ka olla võib, paneb teda ennast mahajäetuna tundma. Jonnihoo läbi tegemine võib ka lapsele endale hirmutav olla ja ta tunneb ennast turvalisemana, kui teab, et sa oled lähedal.
Mõned eksperdid soovitavad võimalusel last sülle võtta ja hoida, öeldes, et nende jaoks on Sinu embus lohutav. Teised jällegi ütlevad, et parem on lapse jonnihoogu ignoreerida, kuni ta ise rahuneb, et mitte negatiivse käitumise peale lohutust saada. Milline lähenemine Sinu lapsele sobib, saad teada läbi katse-eksitusmeetodite.
Pea meeles, et Sina oled täiskasvanu.
Ükskõik kui kaua jonnihoog ka ei kestaks, ära lepi lapse ebamõistlike nõudmistega või pea läbirääkimisi oma karjuva väikelapsega. See võib eriti ahvatlev olla avalikus kohas, kui sa tead, et järele andmine lõpetab ka jonni.
Ürita mitte muretseda, mida teised arvavad - iga inimene, kes on lapsevanem, on sedasama kogenud.
Lapsele järele andes õpetad Sa talle, et jonnimine on hea moodus oma tahtmise saamiseks. Lisaks, ka laps ise kardab jonnihoogu, sest ta kaotab sel hetkel kontrolli. Viimane asi, mida ta sel hetkel tundma peaks, on see, et ka Sina ei kontrolli olukorda.
Kui Su lapse jonnihoog jõuab punkti, kus ta hakkab inimesi või loomi lööma, asju viskama ja järjepidevalt karjuma, tõsta ta üles ja vii ta turvalisemasse kohta - näiteks tema tuppa. Räägi talle, miks ta seal on ( sest sa lõid tädi Sue-d) ja anna talle mõista, et sa jääd sinna koos temaga. Kui Sa oled avalikus kohas - kõige levinumas kohas, kus jonnihood ette tulevad - ole ette valmistunud, et pead lapsega eemale minema, kui ta maha rahuneb.
Rääkige sellest hiljem.
Kui jonnihoog möödub, hoia last enda lähedal ja räägi sellest, mis juhtus. Mõista tema frustratsiooni ja aita tal oma tundeid sõnadesse panna. Näiteks "Sa olid väga vihane, sest su toit ei olnud taldrikul nii, nagu Sa seda tahtsid." Anna talle mõista, et kui ta enda tundeid sõnadega väljendada üritab, saavutab ta paremaid tulemusi. Ütle talle naeratades:"Mul on kahju, et ma sinust enne aru ei saanud. Nüüd, kui sa enam ei karju, saan ma palju paremini aru, mida sa tahad."
Ürita jonnihooge tekitavaid olukordi ära hoida.
Ürita aru saada, millistes situatsioonides Su lapse tunded üle keevad ja käitu vastavalt.
Kui ta läheb endast välja, kui ta muutub näljaseks, kanna suupisteid endaga kaasas.
Kui tal on keeruline ühelt tegevuselt teisele üle minna, hoiata teda enne muutust veidi ette. Talle ette teatamine, et hakkate kohe mänguväljakult ära liikuma või õhtusööki sööma ( "Me hakkame sööma, kui sa oled issiga oma jutu läbi saanud."), annab talle aega muutusega kohanemiseks.
Su väikelaps üritab iseseisvusega hakkama saada - kui vähegi võimalik, paku talle valikuvõimalusi. Kellelegi ei meeldi, kui talle koguaeg öeldakse, mida ta tegema peab. Ütle näiteks: "Kas sa soovid maisi või porgandeid?", mitte "Söö oma mais ära!". See annab talle tunde, et ka temal on mingi kontroll ja otsustusõigus.
Jälgi, kui tihti sa "EI" ütled. Kui sa seda liiga tihti teed, tekitad Sa liigset stressi nii endale kui lapsele. Ürita vabalt võtta ja vali oma lahinguid. Kas see tõesti rikuks teie päeva ära, kui te veedaksite mänguväljakul viis minutit kauem aega? Ja kas keegi üldse paneks tähele, kui Su laps kannab erinevaid sokke?
Jälgi stressimärke.
Kuigi jonnihood on väikelaste aastates täiesti normaalsed, hoia silma peal ka võimalikel probleemidel.
Kas teie peres on toimunud järsk muutus? Või on teil väga kiire? Ema-isa vahel on pinged? Kõik need tegurid võivad jonnihooge põhjustada.
Kui Su lapsel esineb ka peale 30-kuuseks saamist igapäevaselt jonnihooge, räägi sellest oma perearstile.
Kui su laps on noorem kui 30-kuud vana ja tal on päevas 3-4 jonnihoogu ning ta ei allu ühegi igapäeva toimetusega seoses koostööle (riietumine, mänguasjade koristamine), võid samuti abi otsida. Arst teeb selgeks, ega lapsel ei ole tõsiseid füüsilisi või psühholoogilisi probleeme ja oskab soovitada, mida jonnihoogude ajal ette võtta.
Samuti, räägi arstile ka seda, kui Su laps hoiab närvi minnes oma hinge kinni.
Emmede Klubi
