Kui pere elukorraldus muutub, saab vanem aidata lapsel kohaneda püüdes luua talle võimalikult tuttav päevarutiin. Last kohanema survestada ei tohi ja tagasilöökidega nagu jälle püksi pissima hakkamine tuleb arvestada.
Emmede Klubi lugeja küsib: kuidas aidata lastel kohaneda muutunud elutingimustega, nagu näiteks uus elukoht ja lapsevanema uus elukaaslane?
Psühholoogi ja pereterapeudi sõnul on sellisele küsimusele väga keeruline vastata, sest see oleneb täielikult olukorrast - lapse vanusest, pere senistest ja uutest elutingimustest, nii lapse kui ka kõigi teiste pereliikmete iseloomust.
"Kuldreegel on: ära survesta. Anna lapsele aega. Ära hakka ülereageerima ja riidlema kui laps on rahutum või just unisem, kui laps hakkab jälle püksi pissima vms. Noorem laps võib ootamatult hakata ema või isa külge klammerduma, rohkem lähedust nõudma. Teismeline aga vastupidi - vanemast eemale hoidma. Kõik sellised nähtused võivad kesta või ilmneda ka pool aastat pärast elukorralduse muutumist. Siis võib juhtuda, et vanem ei vii enam poole aasta tagust elumuutust muutusega lapse käitumises kokku. Anna lapsele aega kohaneda."
Teiseks saab psühholoogi sõnul elukorralduslikke muutusi lastele kergendada hoides nii palju kui vähegi võimalik kinni lapse senisest päevarutiinist. "Ärkamiseaeg, söögiajad, söök ise, toimingud enne magamaminekut, magamaminekuajad jne - senise rutiini jätkumine, kõige tavapärase ja seega turvalise jätkumine on lastele ebatavalistes olukordades õlekõrreks," toonitab psühholoog.
Ta toob näiteks, et kui keegi perest on jäänud raskelt haigeks või juhtunud on midagi muud tõsiselt halba, kipuvad vanemad väikelapse maale vanavanemate juurde ära viima - et ta ei peaks raskel ajal lasteaias käima, et ta ei peaks raskeid aegu pealt nägema vms. Tegelikult on lapsel seda kergem, mida tavapärasemaks tema igapäev jääb.
Kuidas oled aidanud lapsel elukorralduslike muutustega kohaneda?
