Kas ema võib lapse nähes nutta?

Kas ema võib lapse nähes nutta?

29. Jan 14:36 Emmede Klubi Emmede Klubi

"Muidugi võib lapse ees nutta!" vastab lastepsühholoog ja pereterapeut Tiina Kütt levinud küsimusele, kas lapsevanemad peaksid oma tundeid järeltulijate nähes vaos hoidma ja kas ema pisarate nägemine mõjub lapsele kuidagi halvasti.

Kui ema on kurb, siis see, kui ta pisaraid tagasi hoiab, ei tähenda, et laps ema kurbusest aru ei saaks, selgitab psühholoog. Pigem võiks ema kasutada ära võimalust ja näidata lapele ette ning selgitada ka sõnadega üle, et kõikide emotsioonide tundmine on normaalne ja okei. Võib-olla ei olegi ema päriselt kurb, vaid teda on liigutanud kurb film, raamat või hoopis midagi ilusat.

"Ütledki: emme on kurb praegu. See näitab lapsele, et tundeid tunda on normaalne ja inimene saab oma tunnetega hästi hakkama, kui ta neid rahulikult väljendab, neid nimetada oskab," lisab Kütt. Meie ühiskonnas on levinud mõtteviis, et rõõmustamine ja naermine on head, aga kurbus miski, mis tuleb ära peita. Meil kasvavad lapsed, kes ei oskagi oma tundeid nimetada, sest nendest rääkimine on kodus olnud tabu. Näiteks tunneb laps, et tema kehas on midagi valesti ja ta kurdab kõhuvalu, kuigi päriselt tunneb ta hoopis hirmu või kurbust, kuid oskamata neid tundeid nii nimetada.

Tegelikult on kõik emotsioonid ühtmoodi normaalsed, me kõik tunneme neid. "Isegi vihane võib olla. Ka emme võib öelda lapsele: tead, ma olen praegu päris vihane."

Muide, oma tunde lapse jaoks nimetamine ja lahti mõtestamine aitab ka emal endal väga hästi oma tunnetes selgusele jõuda ja nendega toime tulla!

Millest aga tuleks võimaluse korral hoiduda, on lapse ees oma tunnete üle kontrolli kaotamine. Kui ema pole lihtsalt kurb ja nuttev, vaid olukord on kriitiline ja n-ö katus sõidab, oleks tõesti parem, kui laps seda ei näeks. Selline olukord ei õpeta lapsele tunnetega hakkama saamist. Jonnimist pole tarvis lapsele õpetada.

Teine asi, mida ei tohi kunagi lapse ees teha, on rääkida teisest lapsevanemast halvasti. Isegi siis, kui partner ongi midagi väga pahasti teinud. "Võib vabalt ja võikski lapsele ausalt rääkida, et emme on kurb, sest emme ja issi vaidlesid. Sina oled ju ka vahel kurb, kui vaidled emme ja issiga," toob psühholoog näite. Kuid mingil juhul ei tohi lapsele näiteks öelda, emme on kurb, sest issi on siga.

 

Kas Sina oled lapse ees oma kurbust välja näidanud? Kuidas tundeid lapsele selgitasid ning kuidas ta reageeris?

22. Jan 2016, 18:12

Enne lapse saamist ei nutnud ma peaaegu üldse, pisarad tulid väga harva silma, aga pärast emaks saamist on nutt ikka väga kerge tulema. Ja enamasti mitte kurbusest, vaid rõõmust. Lapse ees olen ka korduvalt nutnud, aga siis seletangi talle ilusti, mis ema kurvaks on teinud või mis südamest liigutanud.
Kord, kui elu oli raske ja tõesti kurbusest nutsin, siis laps tuli, istus mu kõrvale, kallistas mind ja ütles, et emme, ära kurvasta, pühime nüüd pisarikud ära... Ja ma hakkasin veel rohkem nutma, aga siis juba rõõmust ja armastusest. 😉