Paariaastase lapse puhul on püüe ennast kehtestada, sealhulgas ka jonnimine, täiesti normaalne osa arengust. Olulisem on lapsevanema reaktsioon sellisele käitumisele.
"Mida teha lapsega kes on liiga domineeriv ümbritseva suhtes - kõik peab toimuma ja asetsema nii nagu temale meeldib?" küsib murelik Emmede Klubi lugeja.
Kui laps on paariaastane, siis see ongi ego kasvamise periood, mil areneb välja lapse "mina", vastab lastepsühholoog Tiina Kütt. Kuidas see toimub? Lapsed kompavad "mina" piire, tihti nõuavad või jonnivad - teisisõnu katsetavad, kas maailm käib nende tahtmiste järgi. See on täiesti normaalne arenguetapp. Küsimus on selles, mismoodi vanemad reageerivad.
Lapsevanem peab reageerima nii, et laps saaks aru: tema "mina" on tõesti olemas, ta on arvestatav isiksus, kuid terve maailm ei pöörle tema tahtmiste järgi. Näiteks võib lapsele anda voli ise otsustada oma mängude ja mänguasjade üle. Kuid tal ei tohi lasta korraldada tervet pereelu - seda, kuidas paigutatakse mööbel, mida süüakse, millal magama minnakse. Need ei ole lapse ülesanded ja neid ei tohi lapsele anda, sest need ülesanded peres nõuavad ka vastutuse võtmist, mida väikelaps ei ole valmis võtma.
Näiteks kui laps nõuab: mina tahan, et kõik pereliikmed istuksid lauas nii, nagu mina tahan, siis võib talle öelda: hea küll, täna istume kõik nii, nagu sina tahad, aga homme istume nii, nagu mina tahan, ja järgmisel päeval meenutada: eile istusime nii, nagu sina tahtsid, täna istume minumoodi. Ta saab aru, et ka tema on isiksus ja tema soovid loevad, kuid maailm ei pöörle ainult tema järgi.
Et laps tegelikult lihtsalt kompab oma mina piire, mitte ei jonni niisama, saab aru sellest, et ta nii-öelda silmanurgast jälgib vanema reaktsiooni. Selline vanemaga trikitamine käib arengu juurde, see ei ole halb, see ei ole manipuleerimine. Vanem ei tohi last selles süüdistada, aga ta ei tohi ka järele anda. Nii õpibki väike inimene aru saama mis on reeglid, mis on kokkulepped. Jonn on nimelt sel eesmärgil olemas, mitte ema-isa tüütamiseks või avalikus kohas häbistamiseks.
Kas lapse kontrollivajadus võib tähendada ka kõrvalekallet normaalsest arengust? Psühholoog paneb lapsevanemate südamele, et ülearu ei tasu erinevate diagnooside hirmus paanitseda. Näiteks autismi alla viieaastaste laste puhul üldse ei diagnoositagi.
Kui mure ikkagi on, siis kõige parem nipp kahel kontrollivajadusel vahet tegemiseks on lihtne olukorra jälgimine. Kuna jonnieas laps nõuab asjade paigutamist ruumis tema tahte järgi vanemate piiride kehtestamiseks, siis ta ka jälgib vanemate käitumist. Autistil võib aga esineda seesmine tung või vajadus asju kindlal viisil korrasta ja tema tegevust jälgides on näha, et ta ei tee seda vanema reaktsiooni välja uurimiseks, vaid vanema kohalolust hoolimata seesmisest vajadusest.
Kuidas oled Sina toime tulnud jonnieas või pereelu dikteerida üritava lapsega?
See artikkel sündis tänu abivalmile Emmede Klubi lugejale, kes vastas Emmede Klubi küsitlusele teemade kohta, mis emasid huvitada võiks. Aita ka Sina muuta Emmede Klubi lehekülje sisu just selliseks, nagu Eesti emadele enim meeldiks - vasta kuuele küsimusele, sisesta oma meiliaadress ning jää ootama auhinnaloosi ja artikleid Emmede Klubi lehel, mis just Sind enim huvitavad.
Küsitlus asub SIIN!
