Meie peres on kasvamas 9 kuu vanune poeg. Esimene laps. Potitreening tundus algul minu jaoks kohutavam, kui sünnitus ja magamata ööd. Kuid siiski, tabasin end ühel päeval kaupluses pissipotte jõllitamas. Lauluga või lauluta? Pildiga või pildita? Vahet vist pole, kui häda on tuleb ju nii või naa?
Nii palju küsimusi, ei ühtki vastust- sest kõik on uus ja ei tea kuidas ju väikemees sellesse üldse suhtub. Krahmasin ruttu ühe poti, Mcqueeniga, punane, ehk siis on lõbusam "asjatada" mõtlesin ma makstes.
Koju jõudes panin poisi potile ja ise ladusin toidukraami külmikusse, kui poiss äkki hakkas plaksutama potil. Ladusin asju edasi ja ka plaksutamine jätkus. Asjad külmikusse pandud, läksin poega potilt "päästma". Ja ohh üllatust, piss oli potis! Siis plaksutasid juba kõik - poja, emme ja issi. Tänaseks ongi see üks meie pissirituaalidest, poja plaksutab kui potti on midagi tulnud ja emme või issi plaksutab siis "tehtud töö" eest.
Salamisi mõtlesin, et ohh, see õnn vòib kahjuks lühikeseks jääda. Aga ei! Kõik korrad mis poja potil käib on potis ka midagi. Potile panen kohe peale ärkamist, enne ärkamist, õuest tulles, õue minnes ja lugematutel kordadel veel. Jah, me ei ole mähkmevabad, selleks on ka ilmselgelt liiga vara, kuid algus on paljulubav! Ja kui ühel päeval tuleb langus ja kõik ei ole nii ilus ja roosiline nagu täna, siis tean, peale igat mõõna tuleb tõus! :)
