Õnneks on Sveitsi Rahvuslik biomeditsiinieetika komisjon kriitiliselt ADHD ravimi Ritalini kasutamist kommenteerinud.
Nende ravimite kasutamine muudab lapse käitumist ilma tema enda osavõtuta.
Seda peeti lapse vabaduse ja isiklike õiguste piiramiseks. Need ravimid muudavad lapse käitumist, ent ei õpeta neile, kuidas neid muutusi käitumises iseseisvalt saavutada, vahendab worldpublicunion.org. Laps jääb ilma olulistest õppekogemustest.
Ritalini kriitikud saavad nüüd toetust hoopis teiselt poolt. Saksa nädalaleht "Der Spiegel" tsiteeris 2.02.2013 kaanel lugu Ameerika psühhiaater Loen Eisenbergist, keda peetakse ADHD "isaks", kes ütles 87-aastasena enne oma surma, et ADHD on ehe näide fiktiivsest haigusest.
Alatest aastast 1968 on "tema" haigus käinud läbi väga paljudest haiguslugusest, alustades nimetusega "hüperkineetiline reaktsioon lapsepõlves" ja jõudes nüüd termini "ADHD"ni.
ADHD ravimite kasutamine on tõusnud selle ajaga massiliselt.
Ameerikas neelab iga kümnes poiss ADHD ravimeid igapäevaselt. Ja see tendents süveneb veelgi.
Kas selle diagnoosi levik on ravimituru, propaganda ja suhtekorralduse tulemus, uuris Ameerika psühholoog Lisa Cosgrove koos meeskonnaga.
Leiti , et väga paljudel juhtudel olid rahalised sidemed ravimifirmadega. Sidemed olid eriti tugevad kohtadel, kus vaimseid häireid raviti medikamentidega.
See on hästi tasustatud ala. Vaid ühe näitena said Massachusettsi Keskhaigla psühhofarmaloogia lasteosakonna direktori abi ja psühhiaatria dotsent ravimifirmadelt 200-2007 kokku 1 miljon dollarit tulu.
Igal juhul ei saa üle ega ümber ADHD "isa" ütlusest, et ADHD on väljamõeldud haigus.
Psühholoogide, õpetajate ja arstide ülesanne ei ole panna kemikaale lapsi juhtima, sest ühiskond põhineb sel juhul valel lapsekasvatuslikul teoorial ja lapsed "antakse" tervenisti ravimiturule üle.
Laps peab omandama isiklikku vastutust ja empaatilist käitumist - ja seda nii kodus kui koolis. Laps peaks seda puhta mõistusega tegema suutma - see on inimeseks olemise tuum.
