Postitus on valminud koostöös Oschaga
Esimese lapse beebiajal ei teadnud ma lapsekandmisvahenditest suurt midagi. Olin linnapeal näinud inimesi mingite rohmakate ja minu meelest üpris koledate kottidega ja sellega asi valdavalt ka piirdus.
Ühel hetkel hakkasid käed selle pontsiku kandmisest siiski väsima ja kui tuttav pakkus BB kotti, siis olin mõistagi rõõmus. Tunnustatud firma ju ometigi. Järelikult hea kott. Nii ma siis paningi oma kõige kallima vara sinna tšillima nõnda, et kogu raskus jalgevahel ja mõistagi ka nägu väljapoole, sest no beebi tahab ju ometigi ka näha, mis toimub. Ja olin hiirrrrmsal kombel rõõmus, et nüüd on hands-free süsteem ja saan kohe kordades produktiivsem olla. Ma ei teadnud midagi beebi ülestimuleerimisest, korrektsest jalgade asendist, ohust puusadele. Muidugi võib ju siinkohal öelda, et ega ma teda seal tundideviisi ei hoidnud (mis oleks ebamugavuse tõttu nagunii võimatu olnud) aga ma leian, et kui on juba teada, et miski pole kasulik, siis miks üldse mingit jupp-jupihaaval süsteemi juurutama hakata. Parem üldse vältida.
Praegune mina vaatab sellele kotimajandusele kerge õudusega tagasi aga täna sellest rääkimisel on kindel point. Praeguses netimaailmas kohtab palju-palju hurjutamist, et oi, BB kolekott ja beebi nägu väljapoole - järelikult paha ja hoolimatu lapsevanem. Vaadake, ma olin täpselt samasugune. Ning ma ei pea end grammigi hoolimatuks. Vastupidi. Ma arvasin, et teen talle head. Pakun rohkem lähedust ja sealjuures ka endale võimalust rohkem igapäevatoimetustega tegeleda ilma, et nende jaoks aja leidmine stressi tekitaks. Asi ei olnud mingisuguses yolo suhtumises. Probleem peitus ühes väga lihtsas ent ohtlikus asjas: teadmatuses.
Ma teadsin, et käimistoolid võiksid pigem poodi jääda. Ma teadsin, et lisatoitu tuleks alguses anda üks köögivili korraga. Ma olin kursis üsna paljude asjadega ja tõsimeeli pidasingi end teadlikuks vanemaks. Ent ometigi ei suutnud mu peakene kahte punkti omavahel ühendada mõistmaks konkreetse koti probleemi.
Minu õnneks lahendaski selle situatsiooni Eileen ise, kes õigepea keeldus seal olemast. Mina panin selle ta kapriisse iseloomu arvele aga tegelikkuses oli tal seal ilmselt lihtsalt valus ja ebamugav olla. Ning sinna see kott jäigi. Tänaseni pole ma seda rohkem endale selga ajanud ja pole ka kavatsust seda rohkem teha. Selle asemel sai meie sõbraks hoopis üks trikoolina kuid seda vaid üürikeseks ajaks (oma lühikese kasutusaja tõttu).
Kandelinade maailm avanes mu ees alles teise lapse beebiajal. Tunnistasin endale võrdlemisi kiirelt varasemalt tehtud vigasid ja ahmisin endasse uut informatsiooni. Õige asend, üleliigse stimuleerimise vältimine, erinevad linad, sidused.
Alles sel hetkel sain ma selle ennist mainitud hands-free süsteemi käppa. Mul oli beebi, kellele kandelina mõjus lausa uinutavalt ja mu selg, mis varem kotiga kandes meeletut valu tegi, ei andnud endast enam üldse märku. Sain aru, et kandmisel ja "kandmisel" on siiski väga suur vahe.
Tänaseks on mul uus linabeebi. Säärane, kellele meeldib linas mu vastas olla lausa sel määral, et võib seal neljatunniseid uinakuid teha. Ja ma ütlen ausalt, et ma ei kujutaks meie igapäevaelu ilma linata enam ettegi. Mul on iga päev vaja kolme lapsega õues käia ja ma ei oskaks ka parima tahtmise korral panna sõnadesse seda kuivõrd palju lihtsamaks teeb selle ettevõtmise asjaolu, et üks on linas. Seega võibki vist öelda, et lina on kohati justkui mugavusese. Aga mitte ainult vanemale. Täpselt samapalju ka beebile, kelle jaoks pakub linas ringireisimine palju lähedust ja turvatunnet. Seda lausa sel määral, et väidetavalt pidid regulaarselt kandevahendis olevad lapsed nutma vähem lastest, keda ei kanta. Seda just maksimaalse lähedusvajaduse saavutamise aspektist. Ning ei tasu eeldada, et last nägu enda poole (ehk korrektselt) kandes ei saa ta maailma uudistada. Kenasti saab. Enamasti ongi ta pea ju küljele pööratud. Rääkimata siis sellest, et siduda võib ka puusale ning sobiva lina korral (mitte trikoolina) ja beebi vanuse sobivusel ka seljale. Antud variantide puhul saab beebi ringi vaadata palju soovib ent omab ühte eelist, mida nägu väljapoole kandes pole - ta saab end ümbritseva eest ka soovi korral kärmelt peita. Võimalus, mis on säärasele pisikesele käsnale, kes kõike endasse ahmib, hädavajalik.
Ma olen juba mitmel korral rääkinud sellest, miks just mulle lapsekandmine meeldib aga üheks peamiseks jääb sõltumatus kõige selle ees, mis jääb koduseintest väljapoole. Ma ei pea ahastama avastades, et kuskile saab ainult pikast ja järsust trepist või kui keegi on kõnnitee kinni parkinud ja vankriga mööda mahtumiseks tuleks minna äärmiselt tiheda liiklusega sõiduteele. Ma saan ligi igale poole. Ja lühematel väljasõitudel on ka autos kordades rohkem ruumi. Rääkimata sellest, et mulle jäävad mu kaks kätt - üks kummalegi suurele marakratile. Jah, tulevikus peab keegi end siiski jala külge haakima aga praegu on need kaks kätt mulle väga vajalikud ja neist piisab täiesti.
Ma saan koristada, teha tööd, mängida lastega - kõike samal ajal, mil beebi linas magab. Ma tean, et see on ehk paljude jaoks liialt ahistav aga minule see sobib. Ja ma tean, et mu südametuksete kuulmine, mu hingamisrütmi tajumine, kehasoojus ja üldine lähedus on just need asjad, mida meie beebi vajab.
Ja mis kõige toredam: ma pole meie peres sugugi mitte ainus, kellele beebit linas kanda. Lastega välja minnes viskab ka abikaasa endale rõõmsalt lina ümber. Kuna ma olen üsna mitmelt naiselt kuulnud, et nende mehed pole lina isegi mitte nõus proovima, siis uurisingi temalt, kas tema arvates on tegu mingi "naiste värgiga"? Ütleme nõnda, et Bruno ei saanud isegi aru, miks ja kuidas ma midagi nii totrat küsida võin. Bruno sõnutsi on mugavus ja mõnus lähedustunne mõlemale vanemale, mitte ainult emadele. Ja ma olen temaga täiesti nõus. Bruno leidiski, et ma võiksin siin eraldi mainida, et naised ikka julgustaksid oma mehi ka lina sidumist proovima - pole nii keeruline midagi. Ja lubas, et hiljem tulevad vanatädid tänaval ütlema kui tublid nad on. Või siis Eestis võib-olla ei tule. Siin igatahes tulevad. Nii, et kui teie mehed tahavad, et keegi verbaalselt pai teeks, siis saatke linadega siia :D
Juba enne Eloise'i sündi tekkis mul soov uue lina järele. Mitte, et eelmine kuidagi kehv oleks olnud. Sugugi mitte. Lihtsalt hing ihkas natukene rohkem värve. Ja nii avastasingi end vajumas aina sügavamale kandelinade maailma. Kui täitsa-täitsa kandmisaja alguses arvasin ma, et enamik linasid ongi vaid igavad ühevärvilised või hoopiski triibulised, siis tänaseks olen aru saanud, et ma lihtsalt ei osanud otsida. Ja ega see oskamine just ausalt öeldes ka kasuks ei tule. Äkitselt on valikuid lausa liiga palju.
Minu silm jäi pikemalt pidama Oscha linadel. Just nende valikust leidsin kõige rohkem linasid, mis silmale helged olid. Ja justnimelt üks Oscha lina meil hetkel kõige rohkem kasutuses ongi. Oscha puhul ei jäänud mulle silma mitte ainult nende linad vaid üleüldine kontseptsioon: pisike perefirma, eetiline tootmisprotsess Euroopas, võimalikult kohalike materjalide kasutamine, nende mõtteviis ja suhtumine.
Lina enda valimisel ei olnud mul just üleliia palju kriteeriume. Tahtsin, et oleks värve ja soovisin proovida mõnd huvitavat materjalisegu, mis muudaks lina kasutamise sobivaks nii beebi, kui ka juba veidi vanema lapsega. Seda ka sain: meie linas on segu siidist, kašmiirist, linasest, orgaanilisest puuvillast ja villast.
Esimesel katsumisel on ta näppudevahel küllaltki kare aga juba peale mõningast sissetöötamist omandab see hoopis teise hingamise.
Ja teate mis? Praegu, ka praegu seda kirjutades magab Eloise mõnusalt linas. Nohiseb armsalt mu vastas ja ohkab aeg-ajalt. Ja see on lihtsalt nii-nii mõnus! Lapsekandmine on mõnus.
