Sotsiaalkindlustusameti tellimusel valminud Emori uuring näitab, et lapsevanemad hindavad laste huviharidust kõrgelt. Samal ajal ütles 37% vanematest, et nende laps on kogenud või nad on kahtlustanud vähemalt üht väärkohtlemise vormi. Kõige sagedamini puudutas see lastevahelist kiusu, naeruvääristamist või tõrjumist.
Uuringu eesmärk oli kaardistada väärkohtlemise ennetamise praktikaid Eesti huvihariduses ja mujal maailmas. Samuti uuriti lapsevanemate teadlikkust, hoiakuid ja kogemusi laste turvalisuse kohta.
Ligi üheksa vanemat kümnest hindab oma pere kogemust huviharidusega kõrgelt. Huviringe ja treeninguid nähakse eelkõige lapse arengut toetava keskkonnana. Need aitavad arendada oskusi, suhtlemist ja kohusetunnet ning sisustavad lapse vaba aega.
Huviringi valikul lähtutakse ennekõike lapse huvist, asukohast, ajakavast ja arenguvajadustest. Juhendaja taust või huvihariduse pakkuja turvalisuspõhimõtted ei ole tavaliselt esimeste valikukriteeriumide Vanemad pigem eeldavad, et lapsele on huviringis tagatud turvaline keskkond.
„Lapsevanemal on lapse turvalisuse hoidmisel väga oluline roll. Vanem tunneb oma last ja võib märgata muutusi, mis viitavad sellele, et huviringis või trennis ei ole kõik hästi. Selleks peab aga teadma, mida märgata, kuidas lapsega rääkida ja kuhu mure korral pöörduda,“ ütles sotsiaalkindlustusameti vanemluse toetamise juhtivspetsialist Eliise Madissalu. „Uuringu tulemuste põhjal töötame sügisel välja praktilise lahenduse, mis aitab lapsevanematel seda rolli teadlikumalt täita.“
Uuring näitas, et kõige sagedamini puutuvad lapsed huvihariduses kokku eakaaslastepoolse väärkohtlemisega. Ligi 30% vanematest ütles, et nende laps on kogenud või nad on kahtlustanud huviringis või trennis lastevahelist kiusu, naeruvääristamist või tõrjumist. Harv pole ka treeneri või juhendaja käitumisest tingitud väärkohtlemine, mida on kogenud või kahtlustanud 18% vanemaist oma lapse puhul. Uuringu järgi ei sõltu lapse turvalisus seega ainult treeneri või juhendaja käitumisest, vaid oluline on märgata ka laste omavahelisi suhteid.
Uuring näitas ka, et väärkohtlemise piirid pole alati üheselt mõistetavad. 65% vanematest leidis, et treeneri või juhendaja nõudlikkuse ja väärkohtlemise vahe ei pruugi alati selge olla.
Näiteks võib valju häälega rääkimine olla suures spordisaalis vajalik juhiste andmiseks, aga lapse hirmutamiseks hääle tõstmine pole õigustatav. Samuti võib füüsiline puudutus olla vajalik asendi korrigeerimiseks, kuid see peab arvestama lapse piiridega.
Intervjuudes kirjeldasid vanemad alandamist, karjumist või ähvardamist sageli pigem halva kogemusena kui väärkohtlemisena. Mõnel juhul põhjendati sellist käitumist distsipliini, tulemuste saavutamise või valdkonna tavadega.
Kuigi 86% vanematest usub, et teab, mis on väärkohtlemine, hindab 69% end võimeliseks selle märke ära tundma. Samal ajal soovib 45% vanematest rohkem infot ohumärkide ja riskitegurite kohta. Sama palju soovib teada, kuhu mure korral pöörduda ja kuidas lapsega sel teemal rääkida.
Uuringu tulemused aitavad kavandada tegevusi, mis toetavad lapsevanemaid laste turvalisuse hoidmisel huvihariduses. Sügisel valmib uuringu põhjal praktilise sekkumise lahendus.
Uuringust
Emor viis uuringu läbi Sotsiaalkindlustusameti tellimusel aastatel 2025–2026. Küsitlusuuringus osales 506 lapsevanemat, kelle 7–17-aastane laps osaleb huvihariduses. Lisaks intervjueeriti 19 lapsevanemat individuaalselt või fookusgruppides. Uuringuga saab tutvuda siin.
