Teadlased lõid tantsumängu, mis suudab tuvastada lastel autismi

Teadlased lõid tantsumängu, mis suudab tuvastada lastel autismi

31. Jan 16:45 Emmede Klubi Emmede Klubi

Nottingham Trent Ülikooli teadlased on välja töötanud kiire ja lihtsa meetodi laste autismi diagnoosimiseks ja ATH-st eristamiseks. 183 last hõlmanud uuringus kasutati minutilist videomängu, kus osalejad pidid jäljendama ekraanil oleva tegelase tantsuliigutusi – umbes nagu mängus Just Dance või TikToki videotes. Testi abil suudeti autistlikud lapsed neurotüüpilistest eakaaslastest eristada 80% täpsusega.

Autismi diagnoosimisel on seni keskendutud peamiselt sotsiaalsetele ja kommunikatsioonilistele raskustele ning korduvatele käitumismustritele. Kuid teadusuuringud näitavad, et paljudel autistlikel inimestel esineb ka motoorika- ja tajuraskusi. Neid raskuseid on aga võimalik tuvastada liigutuste jäljendamise mängu abil.

Uuringu juhtivautor selgitas väljaandele IFL Science, et senised autismi ja ATH (aktiivsus- ja tähelepanuhäire) diagnoosimise meetodid on ajakulukad ja sageli subjektiivsed: "Meie tervishoiusüsteem vajab kiireid, kuluefektiivseid ja teaduslikult tõendatud meetodeid, mis võiksid täiendada olemasolevaid kliinilisi hindamisi.“

Teadlaste loodud uus meetod, CAMI (Computerized Assessment of Motor Imitation), kasutas kaamerate abil salvestatud laste liigutusi ja analüüsis nende täpsust algoritmi põhjal. Lisaks suudeti 70% täpsusega eristada autismi ATH-st, mis on oluline, kuna need diagnoosid esinevad sageli koos, kuid nende ravi erineb.

Meetodi eeliseks on ka selle mängulisus ja läbiviimise lihtsus. „Harva juhtub, et lapsed tahavad teadusuuringus osalemist korrata, kuid siin oli see tavaline,“ lisas Tunçgenç. Videomäng sarnaneb populaarsete TikToki tantsuväljakutsetega, mis muudab selle lõbusaks ja kaasavaks.

Eksperdid hoiatavad siiski, et autismi diagnoosimine ainult ühe väikse mängu vahendusel oleks liiga lihtsustatud lahendus, mis tooks kaasa valediagnoose ja häirega inimeste diagnoosi ja abita jätmisi.

Uuring avaldati ajakirjas The British Journal of Psychiatry.