Seadused: Ema või isa ei tohi takistada lapse suhtlust teise vanemaga

Seadused: Ema või isa ei tohi takistada lapse suhtlust teise vanemaga

02. Jun 2021, 08:28 Emmede Klubi Emmede Klubi

Igal lapsel on õigus oma mõlema vanemaga ja igal vanemal on õigus kõigi oma lastega suhelda ja koos aega veeta. Ka juhul, kui ema ja isa lähevad lahku ning laps jääb elama ühe vanema juurde või ainuhooldusõigus määratakse ühele vanemale, on teisel vanemal jätkuvalt õigus ja kohustus oma lapsega suhelda. 

Suhtlusõiguse määrab ära seadus: Perekonnaseaduse § 143 lõike 1 kohaselt on lapsel ja vanemal vastastikune õigus teineteisega isiklikult suhelda. Lisaks õigusele on mõlemal vanemal ka kohustus oma lapsega isiklikult suhelda. Laps aga vanematega suhtlema kohustatud ei ole. 

Selle seaduse päriselus rakendamisel tekivad tihti probleemid siis, kui vanemad lähevad lahku ja lapsega koos elav vanem ei soovi, et lahuselav vanem lapse elus osaleks. Võib juhtuda, et mees kolib naise juures ära, laps jääb elama emaga, aga trotsist endise partneri vastu ei luba ema isal ja lapsel omavahel suhelda. 

Levinud eksiarvamused

Lapsega koos elavate vanemate seas esineb valearusaamist, et kui laps elab minu juures, siis olen mina see, kes otsustab, kas ja millal laps teise vanemaga suhtleb. Samuti arvatakse ekslikult, et ainuhooldusõiguse saamine annab võimaluse lapse suhtlemine teise vanemaga keelata. Kui vanematel on ühine hooldusõigus, siis on nende õigused ja kohustused võrdsed - lapsega kooselamine ei anna vanemale õigust otsustada ainuisikuliselt lapse elu osas. Ka juhul, kui ühine hooldusõigus on lõpetatud ja ühele vanemaist on antud ainuhooldusõigus, ei tähenda see, et lapse ja teise vanema vaheline suhtlusõigus lõpeks. 

Tegelikult on vanematel kohustus lähtuda lapse huvidest - käituda nii, nagu on parim lapsele. Lapsele on parim, kui talle tagatakse tema seadusest tulenev õigus - suhe mõlema oma vanemaga. Paraku on vanematel sageli keeruline mõista, et nende omavahelise suhte lõppemine ei lõpeta lapse suhet teise vanemaga. On olemas eksmees ja eksnaine, kuid pole olemas ekslapsi. 

Teine levinud eksiarvamus on, et laps peab vanemate õiguse ja võrdsuse põhimõttest tulenevalt veetma nende juures 50% ajast. Vanemate võrdsed õigused ei tähenda seda, et laps peab mõlema vanema juures veetma võrdse osa oma ajast, sest vanemate õiguste võrdsust piirab lapse huvi põhimõte - suhtluskord tuleb kindlaks määrata selline, mis on parim eelkõige lapse huvides. Lapse huvides ei pruugi olla hea pendeldada koolinädala jooksul kahe kodu vahet. 

Vanem ei tohi kahjustada lapse suhet teise vanemaga

Perekonnaseaduse § 143 lõike 2 kohaselt peab vanem peab hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvatamist. Lapse suhet teise vanemaga  kahjustab kokkusaamiste takistamine, aga ka lapse mõjutamine teise vanemaga suhtlemisest loobuma. Näiteks ei tohi teist vanemat lapse ees halvustada, panna last mahajäetud vanemast kahju tundma selliselt, et ta ei taha enam teise vanemaga suhelda, kartes esimesele vanemale haiget teha, ega tekitada lapses süütunnet, et ta teise vanema juurde läheb või temaga suhtleb.

Kui üks lapsevanemaist siiski seadust rikub ja teise vanema ja lapse õigust omavahel suhelda takistab, võib tagajärjeks olla isikuhooldusõiguse piiramine. Näiteks võib kohus otsustada, et seadust rikkunud vanemal ei ole enam õigust lapse ja teise vanema suhtlemist puudutavais küsimustes otsuseid teha, vaid tema eest teeb otsuseid kohtu poolt määratud erieestkostja.

Parim käitumisviis – rahumeelne kokkulepe

Kui vanemad lähevad lahku, peaksid nad leppima omavahel kokku kelle juurde jääb elama laps ja milline saab olema lahuselava vanema ja lapse suhtlemiskord. Neid otsuseid tehes tuleb lähtuda eelkõige lapse heaolust ja huvidest - milline elukoht oleks parim lapsele, kui palju, millal, kus oleks lapsel hea teise vanemaga suhelda. 

Lapse jaoks on alati parim, kui vanemad suudavad omavahel last puudutavates asjaoludes üksmeelele jõuda (kaklused ja kohtutee on lapsele rasked kogemused) ning teevad last  puutuvates küsimustes ka edaspidi alati edukat koostööd. Et vältida tülisid ja kohtuteed, võivad vanemad paluda suhtluskorra kokkuleppe sõlmimiseks abi lastekaitsetöötajalt. Lastekaitsetöötaja nõustab vanemaid, aitab neil mõistlikule ja lapsesõbralikule kokkuleppele jõuda ning saavutatud kokkulepet vormistada.

Lapse huvides tegutsev vanem väärtustab lapse suhet teise vanemaga ja toetab lapse suhtlemist teise vanemaga. Lapse heaolu on paremini tagatud kui ka pärast vanemate kooselu lõppemist on tal kaks teda armastavat vanemat, kellega tal on lähedased suhted.

Millise suhtluskorra määrab kohus?

Kahjuks tuleb ette, et vanemate hoiakud ja arusaamised on sedavõrd erinevad, et nad ei suuda lapse ja lahuselava vanema suhtluskorras kokku leppida. Sellisel juhul määrab suhtluskorra tingimused kindlaks kohus. Avalduse suhtlusekorra kindlaks määramiseks saab esitada lahuselav vanem, kes ei saa lapsega suhelda või ei saa piisavalt suhelda.

Samas võib avalduse suhtluskorra kindlaksmääramiseks esitada ka lapsega kooselav vanem, kelle arvates ei kasuta lahuselav vanem suhtlusõigust lapse huve arvestaval viisil. Näiteks ei pea lahuselav vanem kokkulepetest kinni, nõuab lapse viibimist enda juures liigsel määral vms.

Avaldus suhtluskorra kindlaksmääramiseks tuleb esitada lapse elukohajärgsele maakohtule. Avalduses tuleks muuhulgas ära näidata, millise suhtluskorra määramist vanem soovib.

Lapse ja vanema suhtluskorra kehtestamisel määrab kohus lapse ja vanema kokkusaamiste viisi, koha, sageduse, kestvuse ja lapse üleandmise korra. Suhtluskord peab olema selge ja täidetav. Mida suuremad on vanematevahelised erimeelsused, seda täpsem peaks olema suhtluskord.

Universaalseid suhtluskorra tingimusi, mis sobiksid igale lapsele ja vanemale, ei eksisteeri. Iga juhtum on eriline, mistõttu tuleb kohtul iga konkreetse suhtluskorra määramisel arvestada selle asjaoludega. Suhtluskorra tingimuste määratlemisel on oluline on lapse vanus, lapse suhted vanematega, vanemate elukohtade kaugus teineteisest, vanemate töögraafik, lapse päevakava, lapse hõivatus õppe- ja huvitegevusega jne. Suhtluskord peab lähtuma lapse huvist ega või olla last ebamõistlikult koormav.

Tavaliselt lähtutakse suhtluskorra määramisel põhimõttest, et mõlemal vanemal peaks olema võimalik veeta lapsega nädalavahetusi, koolivaheaegu ja puhkusi. Kui vanemad elavad lähestikku, siis on lapsel võimalik veeta lahuselava vanemaga ka argipäevi. Lapsest lahus elaval vanemal peab üldjuhul olema võimalus kohtuda lapsega omaette, väljaspool teise vanema kodu, oma tavapärases elukeskkonnas, sh välisriigis. Üksnes juhul, kui selline suhtlus kahjustaks last, saab kohus määrata kindla koha, kus lapse ja lahuselava vanema kokkusaamised toimuvad või määrata, et kokkusaamised toimuvad lapsele sobiva  kolmanda isiku juuresolekul. Näiteks siis, kui tegemist on imiku või väikelapsega, kelle huvides ei ole kooselavast vanemast pikemalt eemal viibida, võib näha ette, et lapse teatud vanuseni kohtub lahuselav vanem lapsega tema kodus.

Kui tundub, et lapsel on vaja uue elukorraldusega vaikselt kohaneda, võib kohus määrata astmelise suhtluskorra üleminekuajal, mis eelneb nö tavapärasele suhtluskorrale. Üleminekuaja suhtluskorras nähakse ette suhtlemine väiksemas mahus. See aitab lapsel lahuselava vanema juures viibimisega tasapisi harjuda ja kohaneda. Sellises üleminekuajas võivad kokku leppida ka vanemad ise. Üleminekuaega võib olla vajalik näiteks siis, kui tegemist on väga väikese lapsega, kelle huvides ei ole kuni teatud ea saabumiseni jääda teise vanema juurde pikemateks perioodideks. Samuti on üleminekuaja kasutamine põhjendatud olukorras, kus laps ja lahuselav vanem ei ole varasemalt üldse suhelnud, nende suhtluses on olnud pikem paus või on suhtlus olnud väga vähene. Üleminekuaja suhtluskorras nähakse ette suhtluse järk-järguline suurenemine kuni jõutakse nö tavapärase suhtluskorrani.

Näiteks võib ette näha, et teatud perioodil toimuvad lapse ja lahuselava vanema kokkusaamised üksnes päevasel ajal, sellele järgneb periood, kus laps jääb lahuselava vanema juurde kaheks päevaks koos ööbimisega ning seejärel hakatakse täitma tavapärast suhtluskorda, mis näeb ette lapse viibimise lahuselava vanema juures ka pikemate perioodidena.

Kohtumäärusega kehtestatud suhtluskorra olemasolu ei tähenda, et selline suhtluskord peaks kuni lapse täisealiseks saamiseni muutumatuna kehtima. Aja möödumisel võivad asjaolud nõnda muutuda, et kehtiv suhtluskord pole enam lapse huvidega kooskõlas või pole seda enam üldse võimalik täita (näiteks üha osapoole elukoha muutumisel). Asjaolude muutumisel peaksid vanemad püüdma uues suhtluskorras ise kokku leppida. Kui kokkuleppele ei jõuta, võib taas pöörduda kohtu poole, nõudes kehtiva suhtluskorra muutmist.  

Kohtumenetluse ajaks võib kohus määrata ajutise suhtluskorra. Esialgse õiguskaitse korras suhtluskorra määramine menetluse ajal on vajalik selleks, et laps ja lahuselav vanem saaks suhelda ka ajal, mis vaidlust alles lahendatakse.

(Allikas: lastekaitseliidu ajakirja Märka Last artikkel  "Vanema ja lapse suhtlusõigus ja selle reguleerimine", autor advokaadibüroo Lillo & Lõhmus vandeadvokaat Karina Lõhmus-Ein)

 

Kas ja kuidas on Sinu pere jõudnud lapse ja lahuselava vanema suhtluskorras kokkuleppele?