Maarja Punak: Laste elust ja täiskasvanute eeskujust internetis

Maarja Punak: Laste elust ja täiskasvanute eeskujust internetis

07. Apr 17:18 Emmede Klubi Emmede Klubi

Millised olid laste internetikasutusega seotud suurimad probleemid 2019. aastal? Politsei- ja Piirivalveameti kommunikatsioonibüroo politseileitnant Maarja Punak kirjutab lastekaitse liidu ajakirjas Märka Last.

2019 oli õnnelik aasta sotsiaalmeedia ja noorte vaates. Kohutavaid sotsiaalmeediatrende, mis meie noorte igapäevaelu oleksid oluliselt mõjutanud, praktiliselt polnud. Ja kui keegi ütleb „Momo“, siis kontrollisin igaks juhuks järele, seegi jäi 2018. a sügisesse.

Muret ei ole valmistanud ka uued rakendused. Populaarne TikTok on peaaegu iga noore telefonis olemas. Politseinikuna vaadates peegeldub sealt heatahtlikku huumorit rohkem kui teistes videote jagamist võimaldatavates platvormides. Äpi enda ülesehitus ja võimalused mõnes mõttes kutsuvadki kasutajaid sinna tegema naljakaid katsetusi, klippe ja videotrikke.

Jah, mõned videod, mis Eesti noored on sinna pannud, ei ole olnud sobilikud. Näiteks kui 10aastased twerk’ivad aluspükstes, siis see on hetk, kus lapsevanem peaks lapsega rääkima. On olnud ka mõni kiusamisevideo, kus noored alandavad kodutuid inimesi, kuid vaadates üldist pilti, siis see on suhteliselt harv juhus.

Tean, et politseinikud on endale TikToki äpi alla laadinud, et olla kursis noorte tegemistega nende enda piirkonnas, ning äpi abil on nii mõnigi süütegu seetõttu lahenduse leidnud. Pahatahtlikkus ja vägivald ei ole üldiselt seal trendiks saanud. Pigem näeb just seal teistest platvormidest erinevalt eneseirooniat; eksimine ja selle jagamine on seal tavapärane, mistõttu ma julgen loota, et äpi kasutamine on kasulik ka noorte enesekindlusele.

Eelmise aasta lõpus üritas TikTok ka ise kiusamist takistada, kuid seda kummalisel moel, mis õnneks kestis väga vähe aega. Nimelt piirati teadlikult selliste inimeste videote levikut, keda moderaatorite hinnangul võidakse kõige tõenäolisemalt kiusata. Täpset nimekirja kirjelduste alustest ei ole teada, kuid sinna kuulusid füüsilise ja vaimse puudega, välimusliku eripäraga ning väidetavalt ka vähemusgruppidesse kuuluvad kasutajad. Kuigi eesmärk võis olla õilis, siis oli tegemist ikkagi diskrimineerimisega ning praeguseks selline modereerimine enam ei toimi.

TikToki suurim miinus on ajakulu. Enda kogemusest võin öelda, et esimese allalaadimise järel, kui soovisin äpiga tutvuda, kulus märkamatult 2,5 tundi. Sama on rääkinud ka teised äpi kasutajad. Seega pole vaja imestada, kui noortel jäävad õppetööd tegemata, sest TikTokis kaob aeg nende endi sõnul kiiremini kui kuskil mujal – sealne „korraks vaatan“ võrdub vähemalt 20 minuti ajakuluga.

Mida tulevik toob? Mida mujal maailmas murekohana nähakse? Jõuludeks osteti lastele kingiks suurtes kogustes nutividinaid, millel on põhiliselt kolm eesmärki: tervisenäitajate jälgimine, asukoha määramine eemalt ning sotsiaalmeediast kiirülevaate saamine. Probleeme võib tekkida neist kõigist.

Esiteks on välismaa lastearstid sõna võtnud sellele teemal, et noored lapsed ei pea lugema samme ega kaloreid – see võib põhjustada stressi ja võib mõjuda halvasti nende enesehinnangule. Vanemate ülesanne on hoolitseda, et laps toituks tervislikult, ning soodustada ühiste ettevõtmiste ning trennide kaudu tema füüsilist aktiivsust.

Teiseks ei ole veel teada, kuidas tegelikult mõjutab noori teadmine, et vanemal on võimalik teda igal ajahetkel positsioneerida. Kas vanemad on osanud seda lastele selgitada selliselt, et lapsed ei tunneks end jälitatavatena, kelle eraelu on oluliselt piiratud? Ja kas me saame olla kindlad, et erinevate positsioonimisrakenduste kaudu ei saa laste käike jälgida ka võõrad, ohtu kujutavad inimesed?

Kolmandaks, pidev pisikese kirja lugemine ning viibimine lõppematus infotulvas mõjutab igal juhul noore aju ning käitumist. Juba praegu on teada, et noortel on keeruline keskenduda ning suurt kogust infot meelde jätta. See on arusaadav, sest kui ma ise peaksin lugema ajalugu paralleelselt meemide vaatamise ja TikToki tantsusammude õppimisega, siis igast asjast jääb meelde vaid killuke ning ajaloo kontrolltööd suurepärasele tulemusele teha ongi keeruline.

Kuigi Facebook on noorte maailmas populaarsuselt langevas trendis, siis rühmavestlused Messengeris või WhatsAppis on jätkuvalt alles ning kahjuks ka sealne kiusamine pole kuskile kadunud. Mõnes mõttes on see paratamatu, sest endiselt päriseluski ütlevad inimesed teistele halvasti. Sotsiaalmeedia suurim miinus on see, et seal tehtu jõuab väga paljudeni ning salvestub teadmata ajaks. Seega tuleb kindlasti põhjalikumalt tegeleda sotsiaalsete oskuste õpetamisega, et noored üksteisest rohkem hooliksid ja üksteise eest ka vajadusel välja astuksid kohtades, kus täiskasvanuid juures pole ja ligi ei pääse.

Minu enda jaoks jääb eelmist aastat aga meenutama asjaolu, et täiskasvanud käitusid sotsiaalmeedias halvemini, kui olin kartnud: poliitilised debatid, mis muutusid kiiresti isiklikeks labasteks rünneteks; alandavad moonutatud pildid meie presidendist; mustamise eesmärgil loodud suletud tagarääkimisrühmad. 2019. aastal jäi rekordkogus inimesi internetikelmuste tõttu ilma suurtest rahasummadest. Negatiivses toonis jäävad meelde ka need täiskasvanute otse-eetrid, mis jõudsid noorteni, kuid mille sisu oli ääretult labane, vääritu ja pornograafiline.

Mis on saanud sellest põhimõttest, et täiskasvanutena oleme nooretele eeskujuks? Mis saab sellest noorte põlvkonnast, kes hoolimatutest täiskasvanutest ümbritsetuna kujundab enda väärtusmaailma? Selle ees on mul hirm. See on ka põhjus, miks ma jätkuvalt panustan enda aega võimalusel just täiskasvanute koolitamisele, sest lapsevanem saab enda käitumise, hoiakute ja põhimõtetega oluliselt mõjutada noore kujunemist hoolivaks, kõiki aktsepteerivaks ja ka iseennast armastavaks inimeseks.