Lastega tuleb sõjast rääkida. Aga kuidas? 6 nõuannet

Lastega tuleb sõjast rääkida. Aga kuidas? 6 nõuannet

25. Feb 17:15 Emmede Klubi Emmede Klubi

Eile, Eestimaa inimeste jaoks ilusal pidupäeval algas Ukrainas täieulatuslik sõda. Kuigi meil võib tekkida tunne, et tahaksime oma lapsi selle info eest kaitsta, ütlevad lastepsühhiaatrid ja -psühholoogid justkui ühest suust, et ka lastega peab sõjast rääkima.

Palusime nõu Rajaleidja Lääne-Eesti piirkonna juhilt, lastepsühholoog Tiina Kütilt ja panime kokku kuus kõige olulisemat nõuannet lastega sõjast rääkimiseks.

Toeta turvatunnet. Iga laps muretseb eelkõige iseenda ja oma pere pärast. Kui kaugel sõda meist on? Kas meie naaber on ka Venemaa? Kas sõda võib siia ka tulla? Mõni laps küsib väga palju küsimusi, teine tõmbub endasse, kolmas teeb justkui kohatuid kommentaare (näiteks: olekski lahe, kui tankid siia tuleksid) - kõik need on lapse viisid muret väljendada! Anna lapsele teada, et mõistad tema tundeid, muret, hirmu. Võid öelda, et paljud inimesed maailmas on praegu murelikud. Praegu on meie kodus turvaline ning maailmas on palju väga tarkasid täiskasvanuid, kes tegelevad praegu hoolega selle probleemi lahendamise kallal. Kinnita lapsele, et kui tal on küsimusi või muretunne, siis ta võib sellest alati rääkida. Turvatunnet toetab igapäevarutiini jätkumine ning pere ühine tegutsemine (koos jalutamine, sportimine, kokkamine, lauamängud jms).

Kui laps küsib, vasta ausalt. Kui laps oskab küsida, siis väärib ta ka ausat vastust, kuid vastus peaks olema eakohase detailsuse astme ja lapsele arusaadava sõnastusega. Toetu ausatele ja eakohaselt lihtsatele faktidele ilma tugevaid emotsioone lisamata. Ära pisenda sõja tõsidust, ent samas ära lisa ka hirmutavaid üksikasju.

Kui laps ei küsi, siis küsi ise. Mõned lapsed ei esita küsimusi  ja vanemal võib tekkida tunne, kui laps ise teemat ei tõstata, siis ta ei tea või huvitu sellest ning polegi vaja teda murega koormata. Reaalsus on aga see, et lapsed teavad. Lapsed kuulevad. Lapsed märkavad. Kuulevad koolis või lasteaias. Kuulevad kodus raadiost või televiisorist. Kuulevad vanemate vestluseid ja kõnesid. Märkavad pinged vanema näol. Kui meie lapsega toimuvast ei räägi, siis jääb ta selle murega lihtsalt üksi (ning halvimal juhul otsib internetist ise infot, mille sisu võib kas liigse detailsusega hirmutada või hoopis valeinfot jagada).

Räägi rohkem kuulates, vähem kõneledes. Vajadus lapsega sõjast rääkida ei tähenda seda, et peame lapsele kõiki uudiseid teatavaks tegema. Need vestlused võiks põhineda kuulamisel, avatud suhtluse hoidmisel: uuri lapselt, mida ta on kuulnud, mida mõtleb ja tunneb? Aita lapsel tema enda teadmisi ja tundeid lahti mõtestada.

Jää ise rahulikuks. Lapsega rääkides peab täiskasvanu olema rahulik, sest vanemate ärevus kandub kergesti üle ka lastele. Kui vanemad on ise väga murelikud, vaatavad iga poole tunni tagant uudiseid ja teavitavad teineteist kõva häälega arengutest, siis läheb ka laps liialt ärevile.

Väga oluline: selgita, et Venemaa teod ei võrdu venelaste tegudega. Eestis elavad külg-külje kõrval eestlased ja venelased – naabritena, rühma- ja klassikaaslastena, kolleegidena, sõpradena. Selgita lapsele, Venemaa kui riigi teod Ukrainas on praeguste riigivalitsejate otsus, milles ei ole kuidagi süüdi venelased. Jälgi ennast, kuidas sa toimuvast räägid - millises sõnastuses, millise hoiakuga kasutad sõna venelased, et lapsel ei tekiks negatiivset hoiakut oma kaaslaste suhtes.