Igal aastal eraldatakse Eestis oma päritoluperest umbes 250 last. Osad neist saavad mõne aja pärast oma sünnikodusse naasta (näiteks suudavad vanemad oma probleemid seljatada), kuid kõik mitte. Mis neist lastest saab?
Nende laste jaoks on võimalikud kaks varianti: elamine institutsionaalsel asendushooldusel ehk lihtsalt öeldes lastekodus, ja elamine perepõhisel asendushooldusel ehk lihtsalt öeldes kasuperes. Seda koordineerib Sotsiaalkindlustusamet koostöös kohalike omavalitsustega.
Institutsionaalne asendushooldus ehk elamine lastekodus
Tänapäeva "lastekodud" jagunevad kaheks:
- Asenduskodu on pereta laste elukoht, kus laste eest hoolitsevad 24 h vahetustega tööl käivad kasvatajad. Eesti lastest 258 elab praegu asenduskodus.
- Perekodu on pereta laste elukoht, kus laste eest hoolitsevad pikemate (näiteks 10-päevaste) vahetustega palgalised perevanemad. Eesti lastest 532 elab praegu perekodus.
Ligi pooled asutusepõhisel asendushooldusel viibivatest lastest on 7-14aastased. 15-19aastaseid on 35 protsenti ja 0-6aastaseid on kõige vähem.
Nendest 800 lapsest ligi 300 on raske või sügava puudega.
Perepõhine asendushooldus ehk elamine kasuperes
Ideaalis on just see parim variant, sest iga laps väärib võimalust kasvada päris kodus, pere juures – kui mitte oma sünniperes, siis teiste heade inimeste peres. Kuid ka teises peres kasvamiseks on mitu varianti.
Esimene ja kõige tuntum neist on kindlasti lapsendamine. Lapsendamise läbi saab lapsest juriidiliselt samaväärselt uute vanemate laps, nagu oleks bioloogiline laps. Sellega kaasnevad kõik õigused ja kohustused, eluaegselt ja tingimusteta.
Lapsendada saab ainult alaealist last, kelle vanemad on surnud või kelle vanematelt on hooldusõigus täielikult ära võetud või kes on ise andnud nõusoleku oma lapse lapsendamiseks. Seetõttu ei ole lapsi, keda saab lapsendada, kuigi palju. Eestis lapsendatakse igal aastal keskmiselt 20-30 last.
Teine võimalus on eestkoste. Eestkostepere on lapse seaduslik esindaja, kellel on õigus ja kohustus hoolitseda lapse ja tema vara eest. Praktikas tähendab see näiteks seda, et lapse sünnivanemad surevad ja ta jääb elama oma sugulaste juurde, kellest saavad tema eestkostjad, kes vastutavad tema ülalpidamise ja üleskasvatamise eest. Muidugi ei pea eeskostja olema sugulane, see võib olla ka mõni teine hea inimene.
Kolmas võimalust on lapse kasvatamine hooldusperes. Hoolduspere võtab lapse oma koju elama ja hoolitseb lapse eest kas pikaajaliselt, kuni tema täiskasvanuks saamiseni, või ajutiselt, kuni lapse sünnipere suudab taas ise lapse eest hoolt kanda. Lapse seaduslikuks esindajaks jääb sellisel juhul omavalitsus, kes katab lapse ülalpidamisega seotud kulud ja teeb olulisemad lapse heaoluga seotud otsused (nt tervise ja hariduse kohta).
Kuigi palju on peresid, kes ise lapsi ei saa ja tahaksid just lapsendada, on kõige rohkem lapsi, keda päriseks lapsendada ei saa, kuid kes vajaksid väga just hooldusperet.
Kuidas sünniperest eraldatud lapsi aidata?
Kui oled valmis avama oma südame ja koduukse teises peres sündinud lastele, siis loe lähemalt, kuidas saada hoolduspereks. Muide, hoolduspereks saamiseks ei ole vaja oma kinnisvara, suurt palka, abielus olla ega muud sellist, hoolduspereks saab hakata ka üksik inimene, kodu saab pakkuda ka üürikorteris ning rahaliselt toetab omavalitsus!
Kui soovid lapsendada, siis loe lähemalt, kuidas protsessiga alustada.
Kui kasupereks olemine ei ole hetkel variant, kuid sooviksid ikkagi sünniperest eraldatud lapsi aidata, siis otsi välja oma kodukohale lähim lastekodu (asenduskodu või perekodu) ning loe nende koduleheküljelt, milline on parim viis toetamiseks. Enamasti ei vaja tänases külluse ühiskonnas ka lastekodulapsed läbikasutatud riideid või katkimängitud mänguasju, kuid palju kasu on rahalisest annetusest (näiteks võib annetus aidata korraldada lastekodus elavatele lastele sünnipäevapeo) või konkreetsete korralike asjade ostust (näiteks unistab mõni laps väga oma kõrvaklappidest jms).
