Me mõtleme tänapäeval väga palju sellele, kuidas anda oma lastele parimat - kõige ilmastikukindlamad riided, kõige orgaanilisem toit, kõige kvaliteetsem huviharidus. Kui palju on meil selle kõige kõrvalt aega sama hoolsalt läbi mõelda, kuidas kasvatada häid inimesi? Meediasse jõudvad uudised koolitulistamistest laste omavaheliste peksujuhtumiteni panevad sellele mõtlema.
Empaatia ehk meie võime tajuda ja hoolida teiste inimeste tunnetest ja vajadustest on omadus, mille arendamisel lapses mängivad olulist rolli ka vanemad. Huffington Post annab nõu, kuidas kultiveerida oma lastes empaatiavõimet.
Rääkige tunnetest
Tugeva empaatiavõime alustala on oskus emotsioone ära tunda ja neid sõnades väljendada. Rääkige omavahel, rääkige palju - rääkige, mida üks või teine pereliige see- või toosuguses olukorras tunneb.
Suuremate laste puhul - rääkige silmast silma, mitte sõnumeid kirjutades.
Väikeste laste puhul - esmalt õpeta laps oma enda tundeid mõistma ja sõnades väljendama. Näiteks võid jonnivale väikelapsele öelda: Ma näen, et sa oled praegu väga pahane. Kuid ka teiste tundeid märkama pole kunagi liiga vara õppida. Tihti küsivad vanemad rääkima õppiva lapse käest küsimusi nagu mis värvi see buss on või mis häält see loom teeb, aga nende küsimuste vahele sobib ju küsida ka: kas see inimene tundub sulle kurb või rõõmus? Veidi vanema lapse käest saab juba küsida näiteks: Mis sa arvad, mis tunne Toomasel oli, kui sa tema mänguasja ära võtsid? Muidugi räägi lapsele ka oma tunnetest, näiteks: Kui sa emmet lööd, siis teeb see mind väga kurvaks.
Kasuta ekraaniaega ära
Kõik lapsed armastavad multikaid ja lastefilme vaadata. Kui vaatate neid koos, saad ekraaniaega ära kasutada lapse empaatiavõime arendamiseks. Arutage, mida ekraanil olevad tegelased tunnevad (eriti juhul, kui keegi on õel, teeb teistele haiget). Mida oleks võinud tegelased teisiti teha, et keegi ei saanuks haiget?
Lugege raamatuid ja vaadake filme, mis suurendavad sallivust
Lugege lasteraamatuid teistest kultuuridest ja teistsugustest inimestest. St raamatuid, mille tegevus toimub kaugetes riikides. Mille tegelased on erinevatest rassidest. Erinevatest religioonidest. Naistest, kes suutsid enamat kui printsile mehele minna. Üksikvanematest. Kahe samasoolise vanemaga peredest. Erivajadustega inimestest. Kehapositiivsusest. See on suurepärane viis õpetada lastele, et inimesed on erinevad, aga see on normaalne – üks ei ole teisest parem või halvem.
Samal ajal hoidu laste kuuldes mustast huumorist vähemuste suunal. Laps ei saa veel aru, et see on lihtsalt nali (või kui saab, siis mõjutab kuuldu tema suhtumist alateadlikult ikkagi).
Anna eeskuju
Lõppkokkuvõttes peame arvestama, et lapsed õpivad palju enam meie tegudest kui meie sõnadest. Kui õpetad last vihahoo ajal vägivaldseks muutumise asemel oma tundeid sõnades väljendama, aga ise õhtul karjud laste peale, kui nad voodisse mineku vastu puiklevad, siis ei ole sinu sõnad ja teod kooskõlas. Suure tõenäosusega õpib laps, et teiste inimeste peale on normaalne karjuda.
Teine näide - oled pikalt järjekorras seisnud ja väsinud, kuid kassapidaja eksib sinu ostuga tegeledes. Kuidas oma lapse kuuldes käitud? Kui sõbralikult ja viisakalt, siis on kõik hästi. Kui aga kannatuse kaotad ja kassapidajale nähvad, siis tunnista hiljem oma eksimust lapse ees. Näiteks võid öelda: Kõik inimesed eksivad vahel. Kindlasti oli sellel müüjal täna väga raske päev ja ma oleksin pidanud tema vastu sõbralikum olema.
Eriti efektiivne on perekondlik koosmõju. Võite luua oma peres traditsioone, mis kultiveerivad empaatiavõimet. Näiteks tegeleda koos heategevusega või leppida kokku, et igal õhtul söögilauas toovad kõik pereliikmed välja ühe hooliva teo, mille nad täna teiste inimeste või maailma suhtes tegid. Perekondlikuks ajaviiteks võib olla ka ühise nimekirja loomine: viisid, kuidas teisi inimesi aidata. Väga efektiivsed on perekonnasisesed reeglid, mis võiksid sisaldada ka selliseid punkte nagu me püüame alati teiste inimeste vastu lahked olla ja me vabandame, kui oleme kellelegi haiget teinud.
Tunnusta headust
Kui märkad last ennast või teisi inimesi aitamas või lahke olemas, siis tunnusta sellist käitumist ka sõnades. Isegi siis, kui tegemist on imepisikese asjaga, mis võiks olla iseenesestmõistetav. Näiteks võid öelda: See oli lahke tegu, et sa märkasid Toomasel maha kukkunud kinnast ja aitasid selle talle tagastada. Laps õpib, et teistest hoolimine on miski, mis tõesti loeb, sest sellest räägitakse.
Kui lapsel on lahke olemine untsu läinud, näiteks on ta oma õele või vennale pahasti öelnud, saad suunata teda teinekord paremini käituma: Mis sa arvad, kuidas sa oleksid saanud seda oma õele sõbralikumalt öelda?
Kas Sina mõtled vahel sellele, kuidas oma lastest häid ja hoolivaid inimesi kasvatada?
