Üheteist aasta jooksul kodu kümnele lapsele

Üheteist aasta jooksul kodu kümnele lapsele

02. Jun 09:27 Emmede Klubi Emmede Klubi

Saue vallas elava Karini* (41) ja Toomase* (49) peres on kokku kümme last. Neist pooltele on abielupaar kasuvanemateks, sest oma kodudes neil lastel turvaliselt kasvada võimalik ei ole.

Karin rääkis oma loo tarkvanem.ee-le. 

Karin, kuidas sündis otsus saada hoolduspereks? Kust saite selle võimaluse kohta infot?

See mõte tuli meil 11 aastat tagasi. Elasime siis juba Saue vallas talus, kui märkasin Maalehes kuulutust, et üks lastekodu otsib tugiperesid, kes saaksid lastele koolivaheaegadel, sh suvel, ajutist kodu pakkuda. Lugesin ja mõtlesin, et miks mitte. Sõitsimegi Tartumaale, et kohtuda ühe 10-aastase poisiga, aga kuna tema 4-aastane vend tahtis ka väga kaasa tulla, kutsusime tema ka.

Läks nii, et kui poistel tuli aeg lastekodusse tagasi minna, siis väiksem neist ei tahtnud sugugi minna: ta ei saanud aru, miks ta peab lahkuma. Vanem vend seevastu tahtis minna, sest temal olid Tartumaal sõbrad ja kool. Saatus tahtis, et meist sai noorema poisi jaoks hoolduspere ja ta võis meie juurde jääda. Nüüd on ta juba 15-aastane ja meist on saanud tema eestkostepere, mis on hooldusperest järgmine samm, mil lapse eest ei vastuta ega otsusta enam kohalik omavalitsus, vaid meie pere.

Kui poisid meie juurde tulid, oli meil endal juba kolm last: 3- ja 10-aastased tüdrukud ning 12-aastane poiss. Siis sündis meie perre veel üks poiss, kes on tänaseks 7-aastane.

Ja siis tulid meile elama kaks vene rahvusest tüdrukut, kes olid saabudes 10- ja 5-aastased. Oma kodus nad elada ei saanud, sest nende ema ei suutnud nende eest hoolitseda. Minust sai nende hoolduspere ema.

Ja pärast seda sündis meie perre veel üks poiss, kes on tänaseks 3-aastane.

Ja see pole veel kõik. Saue valla sotsiaaltöötaja, kellega mul on hea ja tihe suhe, võttis ühel hetkel ühendust ja rääkis, et üks 16-aastane, emata kasvanud tüdruk on lapse saanud, aga isakodus olla olukord nii keeruline, et seal ta kindlasti beebiga elada ei saa. Kolisid nemadki meie juurde ja elavad siiani meil.

Ning ka see pole veel kõik! Kaks kuud elas meie juures asendushooldusel ka üks beebi, kelle ema oli pärast sünnitust sügavasse depressiooni langenud ega saanud lapse eest hoolitsemisega hakkama. Selle beebiga läks aga selles mõttes hästi, et ema sai ennast korda ja beebi sai koju tagasi minna. Sellist asja juhtub tegelikult harva, aga seekord läks kõik õnneks.

Seega on meie peres 12 liiget, aga osad neist hakkavad juba suureks saama, näiteks mu vanim laps käib juba ülikoolis ja elab omaette, aga leibkonna liige on ta ikka.

Teil on tõesti suur pere. Kuidas lisandunud lapsed uude olukorda sisse elasid?

Lastel on alati olnud meie juurde tore tulla. Nad on üsna kiiresti meil kohanenud, sest meil on ju talumajapidamine ja palju loomi: ponid, kitsed, küülikud, lambad, kanad, pardid, koerad ja kassid. Ma ei teagi, kui palju neid sulelisi ja karvaseid kokku on, pole üle lugenud. Lisaks aiamaa, kus kõik marjad ja köögiviljad ise kasvatame.

Loomadest on tõesti palju abi ses mõttes, et nad pakuvad nukrale lapsele lohutust ja aktiivsele lapsele rahustust. Kõigi meie pere laste lemmikud on Kameruni minikitsed!

Vene tüdrukutel oli algul keeleliselt raske. Ma küll oskan vene keelt kõnekeelena, aga kui vanem tüdruk vene kooli läks ja minult koolitöödega kodus abi palus, siis läks keeruliseks ja me otsustasime, et õpime koos eesti keele ära.

Kuna tüdrukud on erakordselt kiired õppijad, said nad eesti keele selgeks ühe suvega! Eesti kooliga saime aga kokkuleppele, et laps tuleb neile ja saab hakata eesti keeles õppima, aga jääb lihtsalt klassi kordama. Praegu käib ta juba 11. klassis.

Kui kaua kohanemine aega võtab?

See võtab aega umbes aasta, et laps tunneks, et ta on nüüd pereliige ja tal on omad õigused. Samuti võtab ju uue pere reeglitega harjumine aega.

Kuidas te ikkagi hakkama saate nii suure perega? Käite ju mõlemad abikaasaga ka tööl.

Tuleb saada. Abikaasa toimetab enamasti õues, mina toas. Lapsed aitavad palju, näiteks söödavad loomad ära, kui täiskasvanuid kodus pole.

Ma olen tänapäeva mõistes pisut teistsugune ema – kasvatan iseseisvaid lapsi. Selliseid, kes oskavad sööki kasvatada ja teha. Teeme palju töid kõik koos, näiteks rohime peenraid, aga lapsed toovad laudast kanamune ja oma tubasid koristavad nad ise.

Meie majas printse ega printsesse pole, ütlen lastele. Ma loodan, et kõik, kes mu pesast välja lendavad, saavad tulevikus oma peredega hästi hakkama.

Palun iseloomusta oma lapsi, kellele hoolduspere vanemana kodu pakud. Millised nad olid ja millised nad on nüüd?

See poiss, kes meile 4-aastasena Tartumaalt tuli, oli algul väga endassetõmbunud, aga nüüd lõpetab ta juba 9. klassi ja on hästi tore, heasüdamlik, õpihimuline ja abivalmis laps.

Vene tüdrukud kohanesid meil kiiresti, neile väga meeldisid meie talu loomad. Vanem tüdruk on nüüd juba 17-aastane ja tõeline kaunitar. Ta on tegelenud nii judoga kui käinud laulutundides. Noorem on praegu 11-aastane ja väga andekas ning rõõmsameelne. Õpib klaverit ja flööti ning käib rahvatantsus.

Beebiga meie juurde saabunud noor ema oli algul väga kartlik, sest tema lähedased olid teda väga halvasti kohelnud. Beebist on saanud tänaseks 4-aastane tüdrukutirts ja ema on tubli, õpib kondiitriametit.

Kas on midagi, mis on päriselt raske ka?

Näiteks praegu teeb digiõpe elu raskeks, just nooremate aitamine koolitöödes. Tulen töölt, teen süüa, koristan, aga siis on veel vaja 1. klassi lapsega maha istuda ja ekraani taga õppima hakata.

Aga mis rõõmu valmistab?

Südant soojendab see, kui näen, et lapsed kasvavad ja mu õpetussõnad ei ole mööda külge maha jooksnud, vaid on neile kahe kõrva vahele jäänud. Laste areng teeb suurt rõõmu.

Eks me vahepeal teeme nalja ka. Näiteks tegin lastele Pipi mängude päeva ja ise mängisin Pipit.

Millega peaks arvestama, kui otsustad pakkuda kodu lapsele, kes oma sünniperes kasvada ei saa?

Peab arvestama sellega, et laps on su juurde saabudes varasema elu poolt muserdatud. Ta võib õhtuti oma ema järele nutta. Siis aitab see, kui ta sülle võtta ja pai teha, rahustada. Teismelist enam sülle ei võta, aga rääkimine ikka aitab. Mõni laps võib olla ka vägivaldne, sõltub, mis ta sünniperes varem toimunud on. Minul õnneks vägivaldseid lapsi pole olnud, aga selle võimalusega peab arvestama.

Kes teile toeks on? Kas teie lastel on psühholoog abiks?

Lapsed käivad praegugi aeg-ajalt psühholoogi juures, sest on asju, mida emaga – nad kutsuvad kõik mind oma emaks – arutada ei saa.

Saue vald on minu hinnangul üks parimaid valdasid Eestis, eriti mis puudutab asendushooldust ja kasuperesid. Meid toetatakse igas mõttes. Rahaliselt (ja mitte miinimumsummaga), emotsionaalselt (psühholoogi tugi nii lastele kui ka mulle) ja ka sellise asjaga nagu lastelaagrid, kus meie pere lapsed saavad puhkamas käia ja teiste omavanustega suhelda.

Millest lastevanematena puudust tunnete?

Puhkusest! See on suur mure tegelikult. Kui hoolduspere vanematel oleks kas või üks lisapuhkuse päev kuus, oleks sellest palju abi. Ja kindlasti on vaja puhkust neil peredel, kelle juurde uus laps äsja tulnud on, et temaga aega veeta. See on lapse jaoks liiga suur šokk, kui tal on järsku uus kodu, uus lasteaed või kool ja uusi lapsevanemaid pole kodus, sest nad peavad tööl olema.

Kas lastel on säilinud side ka nende bioloogiliste vanematega?

Jah, mingil määral. Oleme püüdnud suhteid hoida, aga lastel ei olnud lihtne näha, millistes tingimustes nende vanemad elavad. See võib olla lausa šokeeriv.

Lapsed tahaks oma bioloogilisi vanemaid aidata, aga see ei ole alati võimalik, kui vanem ise ei taha ennast aidata.

Mina olen seda meelt, et laps ei pea minema oma vanemate juurde, vanem võiks tulla ise lapse juurde teda vaatama. Laps ei pea oma vanemaid armastama, vanem peaks last armastama. Aga need lapsed armastavad oma bioloogilisi vanemaid väga.

Milline oli ettevalmistus hoolduspereks saamisel?

Saime mõlemad abikaasaga korraliku koolituse. PRIDE-koolitusel saab arutluste, harjutuste, rollimängude ja õppuste käigus läbi mõelda soovi ja valmisoleku hakata hoolduspere vanemaks, eestkostepereks või lapsendajaks. Lisaks on mul siiani üks nõustaja, kellele võin helistada kas või keset ööd.

Mida soovite või soovitate neile, kes kaaluvad hoolduspereks hakkamist?

Kui on suur tahtmine lapsi aidata, siis ei pea kartma paberimajandust: see ei ole nii raske, nagu algul tundub. Soovin väga, et hooldusperesid tuleks juurde!

* nimed muudetud

 

 

Sotsiaalkindlustusameti otsib inimesi, kes soovivad pakkuda lastele kodu, armastust, tuge ja hoolt

Iga laps peaks kasvama kodus, pere keskel. Paraku ei saa kõik lapsed kasvada sünnivanemate juures. Eestis on ligi 800 last, kes kasvavad n-ö lastekodudes. Põhjused on erinevad – vanemate haigused, sõltuvused ja muud eluraskused.

Nende laste arv oleks veelgi suurem, kui meil poleks perekondi, kes on avanud südame ja kodu lastele, kes pole sündinud nende perre, kuid saavad seal üles kasvada. Sotsiaalkindlustusameti eesmärk on, et selliseid peresid oleks veelgi rohkem ning iga laps leiaks endale armastava ja hooliva perekonna.

Lapsendada saab vaid siis, kui vanemate hooldusõigus on äravõetud, vanemad on surnud või andnud nõusoleku lapsendamiseks. Selliseid lapsi ei ole palju. Hoolduspere võtab oma perre lapse ning hoolitseb ja kasvatab teda kas pikaajaliselt, lapse täiskasvanuks saamiseni, või ajutiselt, kuni lapse sünnipere suudab taas iseseisvalt lapse eest hoolt kanda.

Uuri lisa sotsiaalkindlustusameti kodulehelt!