Sirle ja Arles perega. Foto: erakogu
"Ma olen tavaline inimene, aga mul on üks eripära," alustab Eesti pereema Sirle Papp (29) oma lugu. "Kurtus. See tähendab, et ma ei kuule mitte midagi."
Sirle elukaaslane Arles (31) on vaegkuulja. Paari kaks bioloogilist last, neljaastane kangekaelne Arien-Samuel ja kahene õrnahingeline Sara-Amelia on samuti kurdid. Perekonna pisikeses Mustamäe korteris, tublide vanemate hoole all sirguvad ka Arlese nooremad poolõde ja poolvend, kes on aga kuuljad.
Sirle ise jäi täiesti kurdiks kaheksakuuse beebina valesti manustatud ravimite kõrvalmõjul. Ta on õppinud ära kõnekeeles rääkimise, kuid vastuseid loeb vaid huultelt. Arles on aga vaegkuulja – see tähendab, et ta kuuleb, kui kasutab kuuldeaparaadi abi.
Paar oli koos olnud aasta ja neli kuud, kui Sirle jäi üllatusbeebi ootele. Sirle ja Arlese tõenäosus saada kurt laps oli 50 protsenti. Rasedus oli väga raske, sest 20. nädala looteanatoomia ultraheliuuringus avastati Sirle emakast lapsele ohtlikult lähedalt müoom, mille tõttu elati pidevas enneaegse sünnituse hirmus. Sirle on lõpmata tänulik Ida-Tallinna Keskhaigla arstidele, kel õnnetus last 37 nädalat emaüsas hoida, misjärel väike Adrien-Samuel keisrilõike abil ilmale toodi. Kohe selgus ka, et poiss on kurt.
"Nüüdseks on poja võimas ja suur poiss oma vanuse kohta, aga selline juhtum vapustas meie peret väga. Pärast seda rasket rasedust plaanisime teist last alles siis, kui esimene on suurem ja minu kartus taas rasket etappi läbi teha kadumas. Aga kui poeg sai 1,8 aastaseks, saime taas üllatuse osaliseks. Vastupidiselt esimesele rasedusele nautisin teist rasedust nii väga," kirjutab Sirle. Ka Sara-Amelia sai siia ilma keisrilõike abil ning ka temal diagnoositi peatselt kurtus.
Perekonna igapäevaelu mõjutab kurtus aga vähe. „Meie elu näeb välja nagu teiste perede elu, ainult et meie koduseks keeleks on viipekeel,“ ütleb Sirle. Ta palub enda juttu keeleliselt korrigeerida, sest Eesti keel nii kõnes kui ka kirjas on talle siiski võõrkeel, teisena õpitud. Igapäevaelus ja tavasuhtluses aga probleeme ei teki. „Põhimõtteliselt suudame me kõik vabalt rääkida, sõltub ainult, kui kiiresti teine pool aru saab – kas ta on meie häälega harjunud.“ Kui vaja, aitab vestlusele kaasa sõnade kirja panemine või kuuljast tõlgi kaasamine.
Ka raseduste ajal jälgimisel ja hiljem haiglas sünnituseelses osakonnas sees olles sai Sirle kenasti personaliga suheldud. Teismoodi olukord oli keisrilõigete järgne aeg, kuid siis olid tõlkidena abiks Arles ja Sirle kuuljast õde.
Adrien-Samuel ja Sara-Amelia käivad lasteaias kurtide rühmas, kus õpitakse muuhulgas ka kõnekeeles rääkimist. Kõnekeele suhu saamisel on palju abi perega koos elavatest kuuljatest lastest, kellele Adrien ja Sara vastu õpetavad viipekeelt.
Sirle räägib, et kuuljaid lapsi on oluliselt lihtsam korrale kutsuda, sest kurtidel on võimalus lihtsalt silmad kinni panna ja ema käsu eest tagasi vaatamata ära joosta. Kuuljate laste kasvatamisel tuleb aga ette hetki, mil Sirle tunneb , et ei saa lapse tegelikest tunnetest aru, sest kuulja väljendab oma emotsioone, millest ta vanematega otsesõnu rääkida ei taha, sõnade või häälitsustega.
Pärast lasteaeda ootab Adrieni ja Sarat ees kurtide kool, sealt edasi kõrgkooli suundumiseks vajavad nad aga tõlgi abi. Sirle sõnul on mitmed võimekad kurdid inimesed olnud Eestis sunnitud õpingud pooleli jätma, kuna riik ei suuda tõlketeenuse eest täismahus tasuda. „Kui täiesti aus olla, siis on kurtidele loodud tingimused Eestis väga maas võrreldes mõnede maailma riikidega, tõlketeenus on väga nõrk, sotsiaalsed teenused kurtidele on peaaegu olematud, spetsiaalselt kurtidele mõeldud kool võib varsti kaduda ning kurte ei taheta tööle võtta, sest meid ei usaldata,“ nendib ta. Sirle ise on laotöötaja ja viipekeelsete uudiste toimetajana, Arles karkassitöötleja mööbliettevõttes.
Praegu on Adrien ja Sara aga alles pisikesed ning loodetavasti jõuab selleks ajaks, kui nemad suureks kasvavad, ka Eesti riigis ja ühiskonnas juurduda arusaam, et erivajadusega inimesed on ikkagi täiesti tavalised inimesed, kes väärivad teistega võrdseid võimalusi.
Kui ka Sina oled nõus jagama oma kogemust erivajadusega lapsevanemaks olemisest, siis võta ühendust Emmede Klubi toimetusega Facebookis või e-maili aadressil madiken.kytt@emmedeklubi.ee - koos saame muuta ühiskonna suhtumist!
